Lapsed

Laps otsustab ise, mida ta süüa tahab! 2/7

Kuna esimesel päeval tundus mulle, et lapsed ei saanud oma sülle kukkunud õnnest hästi aru ning olid ülimalt ettevaatlikud ostukäru täites, siis täna viisin juba koolist koju jalutades jututeema õhtusöögi peale. Küsisin, et kes meil siis majas peremehed on, mille peale nemad õndsate nägudega teatasid, et loomulikult Chris ja Kenneth. Seletasin neile, et nad võivad osta ükskõik, mida hing ihaldab ning laual saab terve nädala jooksul olema ainult nende valitud toidukraam. Kõik nende unistused võivad nüüd täituda. Sellise jutu peale ei jäänud neil muud üle, kui suurte naeratavate nägudega kaasa noogutada. Kõik unistused! Kujutate ette!

Küisisin, et mida nad õhtusöögiks planeerivad ja Chris teatas, et loomulikult keeduriisi! KEEDURIIS?? Eile olid ju keedumakaronid. Miks ma küll selle idee peale tulin? Oh Mari-Leen! Miks sa pidid mulle oma postitusega nii idiootse plaani pähe tekitama. Kes siis keeduriisi süüa tahab? Loomulikult ilma lisanditeta! Ainult valge keeduriis, mis taldriku peal koos ketšupiga toredalt roosakaks värvitakse. Aga ei tohi ju suunata! Muidu hakkab minu arvamus neid mõjutama ning toidul on jälle minu nägu! Mitte minu laste ketšupiroosa nägu.

Aga no midagi pidi ju ütlema!? Küsisin, et kas see on tõesti teie unistuste õhtusöök. Te võite ju ükskõik mida süüa! Selle peale ütles Chris, et homme teeme sushit! Homme? Äkki teeme ikkagi täna! No ma tean, et ma ehk natuke rikkusin reegleid, aga idee tuli temalt. Ja kui te nüüd mõtlete, et ükski normaalne 8 aastane ei telli õhtusöögiks sushit, siis minu lapsed sööksid seda mitu korda nädalas. Siin võime vabalt rääkida sellest, kuidas lapsed saavad oma toidueelistused ikkagi kodust. Vanematelt! Ma jumaldan sushit ning kui alguses ei sobinud lastele nori ja siis jälle avokaado ning vahepeal ka paprika, siis nüüd ahmivad nad seda kõike sisse sellisel kiirusel, et mul endal vajub karp lahti! Pistavad terve sushirulli korraga suhu ja noogutavad heakskiitvalt! Kinnituseks, et ma ise neile seda sushimõtet pähe ei istutanud, siis panen siia pildi kingitusest, mille Chris koolist kaasa tõi. 4 paari sushi pulki!

DSC_0028

Seejärel arutasime, mida hommikuks süüa! Ikkagi putru! Ja see on meil kodus olemas juba, teatas Chris. Selles osas mingeid muudatusi ei tekkinud. Ikka banaanidega ja ikka suhkruga. Mulle tõesti tundub, et neile meeldib kaerahelbepuder. Või olen ma neile nii korraliku ajupesu teinud, kui ma iga hommik korrutan, et puder on nii toitev ja tervislik ning kõht püsib ilusti kuni lõunasöögini täis. Võib-olla nad ei oskagi enam midagi muud oma hommikusöögina ette kujutada? Aga need helbed!! Äkki nädala lõpus tuleb korralik bossi tunne peale ning haaratakse lõpuks helbed poest kaasa.

Aga homme kooli kaasa? Võtame küpsiseid, teatas kaine mõistusega Chris. Need on meil juba kodus olemas. Selle peale kriiskas Kenneth kõrvalt, et EI! Hoopis burgereid võtame homme kooli kaasa. Siis hakkas vaidlus pihta.

C: Võtame küpsiseid ikka!

K: Ei! Burgereid. Siis on Maxim minu sõber, tema võtab alati burgereid kooli kaasa.

C: Ei ole nii! Maxim ei võta burgereid kaasa. Need ei ole burgerid.

K: On küll burgerid! Mina tahan homme ka burgereid kaasa võtta kooli! Siis on Maxim minu sõber!

C: No olgu! Mina tahan lihaburgerit ja sina võtad kana, onju! Kana on niii maitsev!

K: Jaa! Mina tahan kana!

(Minu peas hakkas peas vaikne hääl pinisema, et kahte liha ei saa võtta, meil ei kulu need suured kogused iial ära..mis ma nüüd ütlen neile..oh..õudne challenge..ei oleks seda asja, siis ma ütleks, et ei saa burgereid..aga nüüd ei saa öelda…mida ma ütlen..olgu..reeglid said paika pandud, et rahadega majandamine jääb ikkagi minu õlgadele..las võtavad burgerid, aga ühesugused)

L: Lapsed! Teeme ikka nii, et ühe liha peate valima! Kaks ei kulu meil kodus ära!

Chris teatas selle peale kähku, et kuule Kenneth..kana on ikka nii kuiv(just enne ütles, et kana on niii maitsev). Võtame sealiha, onju?

K: Olgu, võtame!

Otsustatud!

Läksime koju ja tegime toidunimekirja. Lapsed olid endiselt täpselt samal lainel! Ehk siis soovid olid ikkagi päris soovid. No ma tahan sellega seda öelda, et nad olid ikkagi hingega asja juures.

Toidunimekiri valmis kiiresti. Nad teadsid täpselt, mida sushi sisse vaja läheb.

K: Kas neid musti lehti on?

L: Nori?

K: Jah!

L: Jah, kolm tükki on alles veel.

K: Ei…ma mõtlesin seda asja, mille sisse sushi peab panema…see, mis pudelis on..

L: Sojakastet?

K: Jaa, soja jah!

L: On küll! Terve pudel on külmkapis.

C: Siis on vaja riisi. Kas meil riisi on?

L: Ei ole!

C: Siis on vaja riisi, avokaadot, tomatit, kurki ja paprikat.

L: Kas me toorjuustu ka paneme?

C: Ei taha juustu!

L: Aga me oleme alati ju juustu ka pannud? See valge asi seal rulli sees..

C: Vahukoort? Me oleme ju vahukoort pannud?

L: Ei, see on toorjuust.

C: Siis on seda ka vaja..

Lisaks veel burgerikraam ning loomulikult midagi tee peale kaasa..

Taaskord väike video meie poeskäigust. Lapsed oli natukene haljevil. Iga paari sammu tagant teatasid nad üheskoos, et paprikat on vaja. Teatasin, et paprika võtame puuviljapoes ja siis jälle..aga emme, paprikat on ju vaja? Õnneks aitas kodus tehtud list kõvasti kaasa, et poes käiku kiirendada. Ehk siis ma võisin julgelt neile meelde tuletada, mida nad kodus kirja olid pannud ning ei pidanud ennast süüdi tundma, et ma kuidagi moodi nende valikuid mõjutan. Saate aru, ma võtan ikka tõsiselt seda testi 😀 Homme lasen neil endal oma käega listi valmis kirjutada, et nad saaksid siis selle järgi poes asju kärusse loopida.

Puuviljapoes mindi jälle müüjaga juttu puhuma ning seekord ka komme nuruma. Eelmine kord ju sai?! Aga õnneks olid nad ka seal võrreldes eilsega palju rohkem mõttega asja juures. Ainult salatilehti pidin neile meelde tuletama. Paprika ja avokaado olid neil endal meeles. Loomulikult tehti emotsioonioste ka! Chris haaras 4 õuna kaasa ning Kenneth ladus hunniku banaane leti peale. Aga hästi ladusid oma asju, sest mul kogu kaasas olevast sularahast jäi täpselt 1 sent alles!

Teise päeva kokkuvõte! Üllatusi oli kõvasti rohkem!

Kui Chris(8a) on väga kaalutlev ning hämmastavalt asjalik (tema andis teada, et tegelikult meil ju ei ole vaja burgerit, sest kodus juba küpsiseid on olemas, mida kooli võtta ning kahte toorjuustu karpi ei lähe meil vaja, võtame ainult ühe), siis Kenneth(6a) käitub rohkem südame järgi ning valib asju, millest ta ammu unistanud on ning mida mina talle seni keelanud olen. Kahekesi kokku tuleb päris vahva kompott! Selline äärmustesse langev hullumaja veel ei ole! Siiamaani pole õhtuks kartulikrõpse ega hommikuks vahukomme sööma pidanud. Ehk siis põnev on jälgida! Just seda avanemist. Kenneth on juba väga hästi omaks võtnud selle kuninga staatuse ning naudib seda igal hetkel. Eriti on seda näha, kui me poodi sisse astume ning ta teatab, et nüüd lähme KOHE kommiletti ja võtame tee peale midagi magusat kaasa. Meie ju otsustame. Meie tohime küll! Eile nad veel nii julged ei olnud. Nagu ma ka arvasin, siis kohe ei jõudnud kohale, et võibki osta, mida hing ihaldab.

DSC_0025

Mida me homme õhtul sööme? Kas homme on lapsed veel julgemad? Hetkel on ainuke lootus, et paljast keeduriisi ei peaks sööma. Parema meelega teeksin kommidest suppi..

Kui sulle minu blogi meeldib, siis hääleta minu poolt siin: http://eba.marimell.eu/

Leiad mind reisiblogide kategooriast. Aitäh! ?

Leiad minu blogi ka Facebookist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga