hispaania

Mälestused. Esimesed päevad Hispaanias vol. 1

Eile sai täis terve pikk aastaring sellest hetkest, kui minu jalg esimest korda Hispaania kuuma asfaldit puudutas. Ma kahjuks ei mäleta enam seda päris esimest hetke, aga ma tahaks ette kujutada, et ma astusin autost välja ja kisasin mägede poole, et ME OLEME SIIN! ME OLEME KOHAL! TERE HISPAANIA!

Esimene päris mälestus on see, et me jõudsime kusagile tanklasse, kus tõmmu hispaanlane Kentile viisakalt “Hola!” ütles ning seejärel temalt tankuri endale krabas ning küsis, et kui palju vaja? Selline sõbralik teenindus oli minu arvates parim tervitus üldse. Tere tulemast Hispaaniasse, kuidas ma saan teid aidata? Mulle tundus juba seal, et mulle hakkavad hispaanlased meeldima.

Kent ostis esimesest tanklast paki kohvimaitselisi klaaskomme ja need maitsesid kohutavalt! Kui mitte midagi muud kodus ei ole, siis olen neid söönud. Veel viimased kolm tükki on alles! Vaatasin just kuupäeva. Parim enne ei ole möödas!

Kui Itaalia oli olnud kuum nagu kõrb, siis Hispaanias oli külm ja vihmane. Tegelikult hakkas juba Prantsusmaal sadama ning sadu jälitas meid Madridini välja. Ma mäletan, et ma olin nii pettunud, et me tulime kuuma suve otsima ja sõitsime selleks tuhandeid kilomeetreid maha, aga korraga oli Eestis parem ilm, kui meil Madridis. Riietusime liiga õhukeselt ning esimene päev Hispaania pealinnas kulus meil selle peale, et lastele paksemaid riideid leida ja ülejäänud päev jooksime vihma eest ühe katuseräästa alt teise alla. Me olime pealaest jalatallani läbi vettinud ning päeva kõrghetk oli see, kui ma Madridi rongijaamas sadu kilpkonni nägin, kes olid oma peremeeste poolt hüljatud. Meil Eestis visatakse kassipojad tänavale, Hispaanias on aga kilpkonnad tüliks. Imestus oli suur! Ahjaa! Madridi rongijaamas avastasin ma värvilised popkornid. Sellised, mis on üleni kaetud suhkruglasuuriga. Oh! See armastus on vist igavene. Ma pean iga kord ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte jälle uut pakki osta, kui ma mõnest kommipoest mööda kõnnin.

IMG_3517

Lahkusime Madridist! Marbella ootab! Sadu jälitas meid edasi Torremolinosse. Ma mäletan, et mul oli alguses nii raske kõiki neid linnanimesid meeles pidada. Torremolinos, Estepona, Malaga, Sabinillas. Keel kuidagi ei tahtnud neid nimesid välja väänata ning rõhud olid kõik valedes kohtades. Nii ma siis teatasin sugulastele ja sõpradele, et oleme õnnelikult ja tervelt jõudnud Torremolinos linna.

IMG_3650

Sellest kohast mäletan ma seda, et parkida ei olnud kusagile, tänavad olid kitsad ja mul tekkis mingil põhjusel klaustrofoobia. Lisaks sellel oli seal meeletult libe ning poodide uste ette pandud papid tegid olukorra veel keerulisemaks, sest nende peale astudes oli maapind kiire alt kaduma. Ahjaa. Maasikaid mäletan ka. Kent kusagilt puuviljapoest tõi neid ning ma olin nii üllatunud, et ainult 2€ kilo! Hispaania maasikad! Ja ei olegi maitsetud. Maitsesid nagu need kodused maasikad, mis oma näppudega põllu pealt lapsepõlves korjatud sai. 

Oh! Edasi! Edasi tuli Estepona. Chrisil oli terve esimene päev Esteponas meeletult halb olla ning me pidime apteeki minema, et talle mingit rohtu anda. Onu leti taga oskas inglise keelt, kergendus! Saime hiigelsuure pudeli mingisugust siirupit ning Chrisil hakkas juba pärast esimest lusikatäit parem. Jalutasime rannas ning imetlesime palmipuid, imeilusaid ringteid, lillepeenraid ning valgeid maju. Taevas oli selginenud ning raske oli otsustada, kas peaks nahktagi seljast võtma või ikkagi selga jätma. Mul oli kuum ja külm vaheldumisi.

IMG_3678
Esimene pilt Esteponast

Eteponast sai meie kodu kaheks nädalaks. Selle aja jooksul jõudsin ma Esteponasse ära armuda. Selline pisike, vaikne ja imeilus! Nagu Tartu. Esteponas saime üsna kiirelt selgeks, mis ikkagi Siesta tähendab ning mis kellaaegadel pole mõtet linna peale ronida. Esteponas avastasime ka Feria! Lõbustuspark. Ja seal sai selgeks, et Estepona ei olegi inimtühi. Kõik tulevad alles õhtuhämaruses välja. Jälle olin vaimustuses! Vaimustuses Hispaania ööelust! Nii põnev, nii lärmakas!

IMG_3692

IMG_1361

Esteponas oldud kahest nädalast juba teine kord!

Aga mida ma siis eile tegin? Ikkagi tähis päev!

Ma olen avastanud, et kõige mõnusam on hommikut alustada väikese jooksutiiruga. Kui ma nagunii lapsed juba kooli viin ja seega õue ronin, siis võiks seda ju teha dressides, et siis kooli juurest suurema ringiga koju joosta. 

Jooksin mere äärde ja jalutasin mööda rannaliiva ning otsisin merekarpe. See on ausalt kõige rahustavam tegevus maailmas. Meri kohiseb, hommikupäike sillerdab sileda veepinna peal ning linnud laulavad ja papagoid kraaksuvad. Selline imeiline rahustav õhkkond. 

Kui suur peotäis merekarpe oli mu käes ära kuivanud, siis viskasin ma nad seljakotti ning jooksin poodi, et midagi erilist osta. Avastasin, et poodi on lõpuks müüki tulnud sidruni Radler ja krabasin seda kohe terve kuuspaki! Ma olen igatsenud naisteõllesid! Jooksin koju, viskasin kuuspaki külma ja siis sukeldusin Sofi Oksaneni Puhastusse ning nostalgitsesin. Iga kirjeldus Aliide kodust on justkui kopeeritud minu Mamma talust. Krigisevad uksed, vana tapeet, pliidi all praksuvad halud, vakstu köögilaua peal, kuivavad ravimtaimed ning kompotivirnad! Ooh! Lapsepõlv. Mul läks selle raamatu lugemiseks täpselt 3 päeva. Nagu ka eelmine kord. Üks minu lemmikuid.

Õhtul käisime poistega poes. Rahulik oli olla! Õues oli suvi, baarid olid rahvast täis, oli teisipäeva hommik, aga elu juba kees, isad mängisid poe ees oma lastega jalgpalli ning emad oli koondunud suuremasse ringi ning rääkisid kiiresti ja üheskoos.

Küsisin laste käest, et kas teile meeldib siin ning nad vastasid üheskoos, et meeldib. Küsisin, et kas tahate Eestisse tagasi..nad vastasid, et ei taha. Ainult korra..jõulude ajal..aga siis kohe tagasi. Seda oli hea sellise päeva lõpus kuulda!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga