hispaania

Lapsed omapäi kodus? Ja kas nad siis viidi politseijaoskonda?

Mul on lapsed üsna tihti üksinda kodus. Kuna Kent on Indias ja seda üsna pikka aega, siis oleks väga keeruline asju ajada nii, et lapsed igal pool kaasas on. Nad ausalt öeldes ei tahagi igale poole kaasa ronida..eriti, kui ma võtan ette umbes 5-6 km jalutuskäigu mööda linna. Nad tihti ei viitsi isegi toidupoodi tulla ja istuvad parema meelega kodus sel ajal. Kui me just mänguväljakule või randa ei lähe, siis nad ei näita üles vähimatki soovi koduuksest välja astuda. Seega on nad kodus ja vaatavad kas multikaid või mängivad oma legodega. Üldjuhul seda esimest.

Päris öösel olen ma kodust eemal olnud täpselt ühe korra ja seda siis, kui ma peol käisin. Lapsed panin magama ja andsin teada, et ma olen täna pikemalt eemal ning kui midagi juhtub, siis korrus kõrgemal on abi olemas. Need reeglid on neile muidugi ammu juba teada, et kui ühega midagi juhtub, siis teine läheks naabrite juurde abi paluma ning jätaks ukse lahti, sest kui teine abi vajab ja ei suuda iseseisvalt ukse juurde tulla, siis ei saa pärast ust lahti enam. Õnneks on elavad kõrvalkorteris meie üürika omanikud ja kui kogemata uks kinni läheb, siis neil on varuvõti olemas.  Seega abi on lähedal ja minu süda rahul.

Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Kui ma oma lapsepõlve peale tagasi mõtlen, siis meie olime vennaga pidevalt üksi (ma nüüd tean küll, et patt on võrrelda “aga siis kui mina väike olin” aega tänapäevaga, aga ma tunnen, et selles osas on pigem kõik turvalisemaks muutunud..just koduseinte vahel). Vanemad olid lahku läinud ning ema töötas tihti öises vahetuses. Seega me toimetasime omaette, läksime iseseisvalt magama ning võtsime endale külmkapist ise süüa. Ma mäletan, et ema oli hommikuks meile alati söögi valmis teinud. Selle aja jooksul juhtus täpselt kaks asja. Üks kord astusin ma endale sirkli tera jalga ning suures paanikas helistasime emale, kes võttis takso ning sõitis koju appi. Abi poleks tegelikult vaja olnudki, sest sirkel oli vaid vaevu millimeeter läbi naha tunginud. Me Tõnisega olime lihtsalt mõlemad nii paanikas ja kujutasime ette, et see tera on raudselt hästi sügaval ning selle välja tõmbamine on maailma kõige valusam asi ja siis pärast on kõik seinad verd täis. Teine ja pisut tõsisem juhtum oli siis, kui Tõnis kapi kõige ülemiselt riiulilt pipragaasi kätte sai ning seda endale kogemata silma lasi. Idee oli loomulikult ikka õhku lasta, aga ava jäi valele poole. Siis oli küll paanika majas, sest Tõnis ei näinud midagi ning ma kujutan ette, kuidas see võis valu teha. Mis tookord edasi sai..seda ma aga enam ei mäleta, aga Tõnis näeb siiamaani väga hästi ning seega ma eeldan, et ei saanud suurt midagi.

IMG_9911
Vennaga! Iseseisvalt võileibu söömas. Ja mina vist ahnelt teise leibu nillimas, sest teiste omad on ju alati paremad 😀

Seega ma ei saa nüüd väita, et kohe mitte midagi juhtuda ei saa. Ikka saab. Nad võivad kukkuda, ennast pliidi taha ära kõrvetada, näppu lõigata. Aga nad oskavad abi kutsuda, põletusele ravigeeli panna ning haavad kinni plaasterdada.

Iseseisvus noh! See on see põhiline, mida ma usun, et iga laps vajaks! Vähem või rohkem, aga natukenegi. Tunda, et ise enda eest peab vastutama. Kui ma oleks nende jaoks iga sekund, iga minut olemas, siis kuidas see iseseisvus tulla saab? Küll ja veel on lapsi, kes 15 aastaselt pole kordagi omapäi olnud ning ei suuda endale ka kõige parema tahtmise juures võileiba valmistada või endale ilma ema abita plaastrit peale panna. Chris teab, kus on haava puhastamiseks mõeldud antiseptik, kus on plaastrid ning kuidas neid kasutada. Kohvi(loomulikult oma vanematele, mitte endale) oskavad nad mõlemad juba paar aastat valmistada, seega oskus ettevaatlikult kuuma veega ümber käia on samuti olemas. Kui nad juhuslikult tahaksid üksi endale teed valmistada, siis ma ei käiks ukse taga piilumas või kätt hoidmas, kui nad keevat vett tassi valavad. Ma ei teagi, kuidas ma nüüd üksi kodus olemisest jõudsin hoopis selleni, mida nad kõik juba teha oskavad, aga mõte on selles, et ma ei taha neid vati sees kasvatada. Ma tahan, et nad oskaksid iseseisvalt hakkama saada ning ei oleks sellised lapsed, et kui nutitelefoni aku tühjaks saab, siis korraga on ees tundmatu maailm tundmatute ohtudega, kus kuidagi moodi hakkama ei saa.

Koos pliidi taga
Koos pliidi taga

Kogu see teema tuli üldse sellest, et kui ma tookord öösel väljas käisin, siis tundis Anna-Liisa muret minu üksinda kodus magavate laste üle ning ütles, et ta ise iial ei julgeks nii väikeseid lapsi nõnda üksi jätta. Hispaanias näiteks on kuuldavasti ebaseaduslik alla 12 aastaseid lapsi üksi koju jätta. Minu jaoks on see absurdne. Võib-olla paljude teiste jaoks on see loomulik ja vajalik, aga minu jaoks on loomulik ja vajalik neile näidata, et ilma minuta saab ka hakkama.

Me hakkasime seda üksi olemist harjutama juba Eestis. Alguses ainult 15-20 minutit. Seletasime, et meil on vaja kiirelt ära käia tanklas ning oleme kohe kohe tagasi. Esimesed korrad oli küll selline tunne, et ma saan suurest muretsemisest südamerabanduse, sest ÄKKI midagi juhtub. Äkki kumbki kukub ja abi ei ole kohe olemas või äkki tõmbab kumbki midagi kurku ning mis siis saab, kui ma tagasi tulen ja laps ei hinga? Aga siis me läksime tagasi ja kõik oli hästi. Iga kord oli hästi. Siis tulid poes käigud ja vahel öösel pidin Kentile linna järgi sõitma. Alati ütlesin, et kui nüüd kumbki peaks ärkama, siis ei ole vaja muretseda, sest ma olen kas just läinud või kohe kohe tagasi jõudmas. Ja nad alguses kartsid, aga ma ütlesin, et kui te tõesti üles ärkate, siis minge emme-issi voodisse ja siis on kindlam olla. Siis nad muidugi lubasid alati üles ärgata, sest see emme-issi voodis magamine oli suur luksus, mida harva lubatud oli, aga nad kunagi ei ärkanud. Nüüd olen ma kõige pikemalt ära olnud 3-4 tundi ja üldjuhul on tagasi jõudes esimene küsimus, et miks sa nii kähku tagasi tulid ja neil alles multikas pooleli.

IMG_6490

Mis ma selle kõigega nüüd öelda tahan! Ma usun väga tugevalt sellesse, et on oluline kasvatada iseseisvaid lapsi, kes suudavad ootamatult tekkinud probleemidele ise lahendused leida. Sellele kõigele eelneb muidugi suur teavitustöö juba enne üksinda jätmist. Ehk siis kuhu helistada, kuhu minna, mida tohib teha ja mida ei tohi teha. Enamus ajast on mu lapsed ikka teleka taga multikaid vaatamas, aga ikkagi on kindel, kui ma tean, et nad teavad, mis juhtub, kui neil juhtumisi peaks tekkima plaan rõdule tool vedada ja nad sealt kogemata alla kukuvad. Ja neid teadmisi tuleks ikka ja jälle uuesti üle korrata. Ka neid kõige lihtsamaid. Mis ikkagi juhtub, kui kurki lõigates ettevaatlik ei ole ning miks ei ole mõistlik üksinda dušši alla minna.

Mis teie arvate. Kui vanad peaksid lapsed olema enne, kui teie usaldaksite neid üksi koju jääma? Kas ma olen liiga naiivne, et ma usun, et lapsed saavad üksinda hakkama? Kas see teeb minust halva ema, kui ma öösel lapsed üksinda koju jätan?

Nagu ma lubasin, siis siia lõppu tuleb vahva lugu tänasest.

Ma kunagi ammu mainisin, et kui lastele õigeks ajaks järele ei lähe, siis tuleb nad peale korjata politseijaoskonnast. 7 aastane laps pidavat olema liiga väike, et üksi koju tulla, mis siis, et ta on tähelepanelik ning teab väga hästi, et üle tee tohib minna ainult ja ainult rohelise fooritulega. Samas ok! Ma saan aru. Hispaanias on teatavasti levinud laste röövimine ning nende või nende organite edasi müümine ja kaks üksinda liikuvat last on väga hea saak! Seega pigem olgu siis see politseijaoskond!

Täna olin ma aga täiesti veendunud, et nüüd tuleb esimest korda see teekond ette võtta. Ma olin mingil põhjusel veendunud, et aega on küll ja veel ning kui ma lõpuks oma telefoni avasin ning sealt sai lugeda numbreid 14.22, siis kõigepealt oli mu esimene mõte, et huuh..pool tundi on veel aega, sest mul on ju telefonis Eesti aeg! Ja siis teine mõte oli, et OMG mul on ju ainult arvuti peal Eesti aeg. Ja kolmas mõte oli, et appi appi appi appi appi appi appi ja seda oma peas korrutades viskasin ma oma pikale lumivalgele maksikleidile alla kõige õudsamad hallid ketsid ning jooksin kooli poole. Appi appi appi appi asemel pomisesin ma aina valjeneva häälega(sest keegi suure tõenäosusega nagunii aru ei saa) kõiki roppe sõnu, mis ma oma elu jooksul selgeks olen õppinud ning mis praegusel hetkel trükimusta ei kannata, ise samal ajal lehviva kleidi ja ketsidega, mis ka kõige parema tahtmise juures sellega kokku ei sobinud, mäest alla jooksin. Ja mõtlesin, et ma pean nüüd õpetajatele oma vigases hispaania keeles seletama, et miks ma õigel ajal kohale ei jõudnud ja välja uurima, millises politseijaoskonnas nad on ja siis veel kuidagi moodi sinna kohale jõudma. Ja siis jälle need ropud sõnad ja iseenda kirumine, et kuidas ma nii oma lapsed kooliuksele ootama jätan ja mida nad minust nüüd mõtlevad…

Ma tean ise väga hästi, et ükski laps ei taha jääda viimasena ootama, kui kõik sõbrad oma emade ja isade juurde jooksevad. Huh! Milline ema ma küll olen, et ma nii oma lastele teen! Saate aru, ma olin sellises paanikas, et mul miljon mõtet jooksis peast läbi!

Lippasin üle tee punase fooritulega ning olin just jõudmas teise sebra juurde, kui lapsed juba teisel pool teed mulle lehvitasid! Milline kergendus! Nad ei olegi politsejaoskonnas. Ja nad naeratavad. Ja õpetaja, kes hiljem rääkis mulle, kuidas poisid olid uhkelt teatanud, et nad oskavad täpselt kodutee ette näidata ja et ma raudselt kodus olen, ei võtnudki mul pead maha, kuigi see lastele mitte õigeks ajaks järele jõudmine on HIIIIRMUS paha tegu! Küsis, et kas ma unustasin ja ma piinlikusest pead maha lüües olin sunnitud tunnistama, et unustasin küll, sest no mis see muud oli, kui unustamine õigel ajal telefonist kella vaadata. Seejärell ta küll raputas pisut etteheitlikult pead, aga lõpuks ikkagi ütles, et kõik on korras ning ärgu ma muretsegu!

Muretsesin küll! Langesin laste ette põlvili ja ütlesin, et ma mitte kunagi enam sellist lollust ei korralda ning edaspidi alati esimesena ukse taga olen. Lapsed muidugi olid elevil, et õpetaja neid koju tõi ning kuidas nad ISE oskasid teed juhatada ja arvasid, et mõni teine kord võiks ju korrata. Kenneth kavalpea arvas, et nüüd on õige aeg neile telefon osta, sest kui ma homme ka ei tule, siis nad saavad ju helistada mulle. Ma selle peale vastasin, et ma ju lubasin, et ma enam mitte kunagi nii ei tee, siis Kennethi lõplik arvamus jäi, et kui ma homme ka nõnda hilinen, siis tuleb neile raudselt telefon osta! Nutikas! Oeh! No selline lugu. Mul oli tegelikult nii piinlik ja paha tunne laste ees! Nõuan, et nad oleksid iseseisvad ja kohusetundlikud ja ise ei suuda kellagi vaadata, et õigeks ajaks kooli järele jõuda neile!

PS! Taas algas EBA 2017, kus on võimalik hääletada oma lemmiku blogi poolt. Minu poolt saab oma hääle anda siin. Üles leiab mind reisiblogide kategooria alt. Aitäh! 🙂

Leiad minu blogi ka Facebookis.

IMG_2856

4 kommentaari

  • Susanna

    Heheh, kui vahva lugu siia lõppu. 🙂 Mulle väga meeldib, et oma lapsed nii vahvalt iseseisvaks kasvatad. Selge see, et suuri poisse peab ka vastavalt kohtlema ning lapsele ruumi ja iseseisvust jätma.
    Ühed minu peretuttavad, USA-Eesti segaperekond, kunagi suisa arestiti selle tõttu, et julgesid jätta 16-aastase tüdruku paariks tunniks üksi koju. Naabrid kaebasid politseile ja tüdruk viidi varjupaika.
    Eks kuritegevuse tasemed oled ka USAs-Hispaanias-Eestis väga erinevad, aga totter on siiski see, kui lastel iseseisvaks ei lubata saada.

    • Liisbett

      Ega mul on sama lugu! Kui mõni naaber (kohalik) peaks tähele panema, et mu lapsed üksi kodus, siis juhtub samamoodi. Huvitav, et Ameerikas võib 16 aastane autot juhtida, aga üksi kodus ei tohi olla 😀 Hmmm..

  • Mar

    Ma mõtlen ka, et koolilapse vanuses võiks juba lapsed ise kodus paar tundi hakkama saada küll. See on tõesti hea küsimus, et kes neil lastel siin Hispaanias siis silma peal hoiab peale kooli, kui vanemad alles tööl… Eestis on minu meelest suurem osa lapsi peale kooli vanemate tulekuni omaette kodus, täiesti elementaarne ju 🙂

    • Liisbett

      Eestis on lastel kõvasti rohkem vabadust. Öeldakse, et Eesti on turvalisem! Samas koduseinte vahel ma ei usu, et siin Hispaanias ohtlikum on. Raudsed restid on akende ette löödud ning enamus uksed käivad snepriga kinni..isegi, kui unustad, siis ikka on lukus. Aga samas siin Hispaanias elavad ju paljud kuni 30nda eluaastani emade/isadega ühe katuse all. Siis on ju ka rohkem aega last iseseisvaks kasvatada 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga