hispaania

Pidu, sefiiritort ja abieluettepanek

Pärast seda, kui ma umbes 3 tundi läbimärjana fotoka ees hüppasin, et seekord ikka maailma kõige vingemad pildid tuleks ja ma koju jõudes peaaegu laua taha suurest väsimusest magama jäin, saatis A sõnumi, et lähme täna välja! Ma olen nii palju ei öelnud ja ma usun, et reede oli just see üks ja ainuke päev, kui vabandused oleksid mind ennast ka uskuma pannud, et see õhtu ei ole kõige parem päev välja minekuks. Mu selg ja käsi valutas kukkumisest, umbes 10 km jalutamist, hüppamist ja kargamist oli teinud mu jalgadega 1-0. Aga miski minus ei lubanud ei öelda. Kas see oli see adrenaliin, mis seal tormise merega võidu jooksmisest tekkis või miski muu, aga ma nõustusin ja veensin Marju ka kaasa tulema. Me ju kunagi ei lähe, ütlesin. Ja ei lubanud endale vastu vaielda.

Kell oli vist pool 1, kui me Marjuga kesklinna poole jalutasime. A oli muidugi valesti aru saanud ja eeldas, et ma ei tule (milles ma teda üldse ei süüdista, sest ma ju tegelikult ei tulegi kunagi), aga vedas ennast ikkagi voodist üles ning üsna pea olime juba kolmekesi. Kogemata oli meile kõigil selga sattunud must tagi ning me nägime välja nagu vene maffia. Aga see ei takistanud sisseviskajatel meid igal sammul kinni püüdmast. Veel enne peatänavatelt välja keeramist visati meile näppu kaart, mis lubas lahkelt külastada klubi, millel vanusepiirang 30+. Mõned aastat on veel sinna aega ja nõnda see prügikasti lendas.

Shakespeare sumises. Ma pole nii ammu välja käinud, et A kommenaar minu neitsikõrvade kohta oli vägagi asjakohane. Ma lihtsalt ei suutnud kellegi kõnet üldisest suminast eristada. Mida rohkem ma püüdsin, seda rohkem mu pea valutama hakkas. Meiega koos istus üks tore inglane Sam, kes aasta tagasi Hispaaniasse vaheldust tuli otsima ning nüüd õpetajana elatist teenib ning üks hispaanlane Paco, kes hetkel Saksamaal töötab ning kes säravate silmadega kõigile seletas, et ta peab varsti uuesti tulema ja kui toredad me kõik oleme. Kui kell juba väga hiliseks kiskus ja mulle tundus, et nüüd on viimane aeg koju minna, siis Marju tuli lagedale ideega hoopis tantsima minna.

Valik osutus ZetaZeta kasuks, sest Marju oli seal kunagi ammu käinud ning toona olevat seal sigavinge olnud! No davai, lähme! Astusime sissse, oli teine selline pime ja rahvast puupüsti täis. Taustal käis AC/DC ja seda varajaste hommikutundideni välja. Iga kord, kui mul aga üledoos hakkas tekkima ja ma mõtlesin, et mulle aitab, siis pandi mõni tantsulikum laul peale ja jälle ei saanud ju ära minna, sest lõpuks üks lugu, mille järgi ma ennast liigutada ka mõistan. Siis jälle 3-4 AC/DC lugu jutti. Mina olin kogu tantsusaali ainuke blond ning ükskõik, millises suunas ma ka ei vaadanud, siis oli keegi, kes mind parasjagu suurte silmadega jõllitas. Blondid juuksed ei ole siin tegelikult üldse mitte haruldus, sest paljud Hispaania kaunitarid on enda pikad ja paksud kiharad heledaks värvinud, aga kui kombosse kuulub veel sinised silmad ja hele nahk, siis tõmmudel hispaania meestel läheb veri keema. Lähedale julges aga ainult mõni tulla ning viisaka keeldumise peale mindi kenasti tuldud teed tagasi. Selles mõttes oli ainult positiivne kogemus. Tuleb meelde see üks ja ainuke kord, kui ma Võrus kluppi läksin ning kus viisakast keeldumisest ei tehtud teist nägugi ning teisel katselt tuldi juba tagumikku patsutama, et ehk see mõjub paremini. Tookord saigi pool pidu mehi kaikaga eemale tõrjutud.

Pool 5 olime igatahes kodus ning esimene tantsulka pärast aastat Hispaanias selja taga. Järgmine päev korraldasime filmiõhtu, mis kujunes hoopis lauamänguõhtuks. Küpsetasin õhtuks sefiiritorti, sest Marju oli juba mitu nädalat sellest unistanud. Kuidas mul küll ei olnud meeles, et sefiiri tegemine nõnda kleepuv töö on?! Kui tort lõpuks valmis sai, siis mina kleepusin, lapsed kleepusid ja köögi lauast ei ole vist mõtet rääkima hakatagi. Aga nagu selgus, siis hispaanlaste jaoks on sefiiritord ülimalt eksootiline maius ning ning ühe meesterahva jaoks lausa nõnda meeliülendav, et ta seal samas pärast esimest ampsu mind naiseks palus. Armastus käib ikka kõhu kaudu? Tema enda neiu teiselpool lauda ei tundunud eriti õnnelik antud avalduse üle olevat. Aga õnneks sai koogitükk kiirelt otsa ning hiljutine abieluettepanek oli juba minevik. Pean ettevaatlik olema edaspidi, kellele ma sefiiritorti pakun. 😀

Jälgi minu blogi ka facebookis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga