hispaania

Ekstreemne photoshoot

Pärast seda, kui ma olin Marjule kätte näidanud kõige vingemad riidepoed, mis ma viimasel ajal avastanud olen ja millest üks on nii vinge, et me Marjuge ohhetasime ja ahhetasime, kui me mööda neid vahekäike jalutasime ning teineteise võidu üle poe kisasime, et KUULE…SA PEAD SEDA NÄGEMA, TULE KOHE SIIA ning me lõpuks valutavate jalgadega(ja loomulikult täis poekottidega ning maasikatega) koju jõudsime, siis tuli jutuks, et ma pole mitu nädalat Arjomiga ühelgi photoshootil käinud ja viimane aeg oleks midagi teha. Mina muidugi mõtlesin, et homme või ülehomme, aga Artjom haaras jutusabast kinni ja ütles, et lähme siis kohe, sest täna oma mere ääres veel vinged lained ja nende taustal on meil ammuilma olnud plaan pildistama minna. Korraks tekkis väike kõhklus, et kas ikka täna on enam mõistlik mere äärde kaamera ette poseerima minna, aga kuna tänane päevaplaan oli täidetud, siis kehitasin õlgu ja nõustusin. Teeme ära!

Kiirelt sai plaan paika pandud, et teeme seekord pisut erinevalt ja asendame tüüpilised pidulikud ja lendlevad kleidid hoopis formaalse pükskostüümiga. Marjul õnneks viikarid olid olemas, aga valget triiksärki, mis Artjomi nägemuses oli, ei olnud ei mul ega ka Marjul! Selle asendasime lõpuks minu kapist leitud kuldse triiksärgiga. Jakk peale, tuliuued kontsad jalga, kaamerasõbralik meik pähe, vihmavari käe otsa ja minek. Haarasime poest veel paki veini, et tuulises rannas keha soe püsiks ning suundusime kivide poole, kus lained taeva poole lendasid. Minu peas oli kujutluspilt hullust ärimutist, kes suure naeratusega kõigele julgelt vastu astub…

Reaalsus oli aga see, et kui me sinna kivide juurde kohale jõudsime ja lained meie silme all lõid kolm korda kõrgemale, kui mina ning ujutasid üle kogu selle ala, kus me parasjagu seisime, siis oli hirm nii suur, et tuli tahtmine hoopis teises suunas joosta. Jälgisime pikalt olukorda ning esmane mulje tundus siiski petlik ja ka kõige võimsamad lained vaid uputasid. Ohtu, et nad mind pikali löövad ei paistnud kusagilt. Paar lonksu veini julgestuseks ja ronisin kiirelt kahe laine vahepeal platvormi peale. Ma ei jõudnud kingi jalgagi panna, kui laine minu selja taga lõi taas kõrgele ning korraga oli külm ja märg olla. Lõin kõhklema, vaatasin Artjomile otsa, kes pöidlad püsti lõi ja teatas, et teeme ära. No davai, teeme!

Panin kähku kingad jalga kartuses, et ühe jala peal on raske seista, kui laine tuleb ja seisin platvormi keskele. Ja siis…ei midagi! Lained oli taandunud ning järgmise 5-10 minuti jooksul tantsisin ma seal sileda betoonist valatud põranda peal kaerajaani ja salsat, et soojem oleks. Lained läksid võimsamaks ning põrand hakkas jälle ujuma. Kingadest hakkas kahju, aga mõtlesin, et küll ma nad ära pesen. Järgmise 5-10 minuti jooksul lendasid lained minu selja taga taas kolm korda üle minu pea ning ma andsin endast parima, et ma õigel hetkel silmi kinni ei hoiaks. Selja taha ei olnud aega vaadata ja hiljem, kui me sealt maha olime roninud, siis parem ongi..oleks ma näinud, kui kõrged need lained seal on, siis ma oleks sealt minema pagenud.

Lained läksid taas tugevamaks. Korraga lõi laine selja taha, lükkas mind pikali ning vedas 2-3 meetrit edasi…kuni ma Artjomi jalast kinni haarasin ja seisma jäin! Veider mõelda, aga ainuke asi, mida ma sellest hetkest mäletan, on see, kuidas ma kuulsin, et kingad kriibivad vastu betoonpõrandat ning ma mõtlesin, et miks ma need uued kontsad jalga pidin panema. Seda, et ma vihmavarjust kinni hoidsin, mis vett täis minnes mind jalust maha rabaski..sellest pole mul mingit mälestust.

DSC_7023
See on täpselt paar sekundit enne seda, kui ma pikali lendasin 😀

Sõrmed tulitasid! Vedasin ennast püsti ning märkasin, et Artjomi püksid olid peaaegu täies pikkuses läbimärjad. Hirmus hakkas. Tegime kiirelt veel paar pilti, kuidas ma seal läbimärjana möllava mere ääres lainetele südamest naeran ja põgenesime. Näost oli juba näha, et hirm oli!

Kuna ma aga juba üleni läbimärg olin, siis ei saanud ju ära jätta paari klõpsu valgetes vahutavates lainetes. Hüppasin, jooksin, pikutasin…siis jõin paar lonksu veini ja jooksin edasi. Artjom oli põlvini vees ning aina pildistas. Ausalt! Kui te kunagi Malagasse tulete ja elulõpuni meelde jäävat photoshooti tahate, siis see mees ronib puu otsa, lainetesse, mägedesse, kivi otsa…kuhu iganes! Ikka selleks, et kõige ägedam klõps tegemata ei jääks! Soovitan!

Ma enam pikemalt ei hakka lobisema, aga õhtusse mahtus veel see, kuidas me koos Artjomiga paljajalu mööda rannajoont läbimärgadena jalutasime, suurtele kivist kuubikutele ronisime, kuidas ma seal värisesin ja suuri laineid ootasin ja see, kuidas üks naisterahvas, kes tormist merd pildistas, mind pisut kahtlase pilguga jõllitas ja ka see, kuidas ma seal samas oma märjad riided seljast viskasin ja kuivadega asendasin ja see naisterahvas mind veel kahtlasema pilguga jõllitas. Ahjaa! See ka, kuidas me koju jalutades arutasime, et küll on kahju, et minu suurejooneline kukkumine kaamerasse ei jäänud, sest mina püüdsin ennast päästa ja Artjom oma kaamerat! Uuesti ma aga ei nõustunud seda kõike lavastama 😀

Nüüd istun kodus. Nahk on siit-sealt maas, sõrmeotsad tulitavad ning selg annab märku, et vist sai see ka ära löödud..aga tuju on hea! Emotsioonid olid laes, adrenaliin möllas, naerda sai palju. Kuigi siit jutust võib tunduda, et see kõik oli hirmus ohtlik, siis tegelikult kõige hullem, mis juhtuda võinuks, oleks olnud see, kui ma sealt platvormi pealt maha oleks lennanud. Aga seal all oli liiv. Ja liiv on teatavasti pehme! Ahjaa..Marju uhke vihmavari sai natuke räsida, kui ma sellest kramplikult kinni hoidsin. Sellest on kahju! Anna andeks Marju kõikide ninde kingade pärast, mis on katustel ja puude otsas ronides kahjustada saanud, kõikide su kleitide ja kostüümide pärast, mis on pärast photoshooti kord vaigused ja teine kord porised..ja nüüd selle vihmavarju pärast! Aga kõik hea eesmärgi nimel!

Jälgi mind ka facebookis ja instagramis! 🙂

5 kommentaari

  • Mar

    Hahaa, eks ma siin tänan kõrgemaid jõude jah et seekord minu kingad mängus polnud 😀 (aga tegelikult pole midagi mida super attackiga parandada ei saa 😀 )

    • Liisbett

      Õnneks polnud uppuda kusagile. Lained lükkasid ainult kalda poole ja tagasi tõmmata polnud kuhugi 🙂

  • James

    I’ve been absent for a while, but now I remember why I used to love this site. Thank you, I’ll try and check back more frequently. How frequently you update your site?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga