hispaania

Karmajumal, halasta!

Oh sa püha Peetrus!! Miks just siis kõik elektrilised vidinad katki lähevad, kui Kent kusagile reisile läheb? Murphy seadus? Karma?

Esimese asjana andis arvuti laadija otsad. See oli vist mõned päevad pärast seda, kui Kent ukse enda selja taga kinni oli tõmmanud ja kolmeks kuuks Indiasse kolis. Too päev ma vandusin ja kirusin kogu maailma ja iseennast ja mõtlesin kõikidele nendele hetkedele, kui juhe pahupidi oli ja ma sellele tähelepanu ei pööranud ja oleks ma vaid midagi ette võtnud ja hoolikam olnud, siis ma ei oleks sellise jama sees! Kuna uus laadija on peaaegu sama kallis, kui uus arvuti, siis ma võtsin ennast kokku ja mõtlesin, et tõestan kogu maailmale (ja iseendale), et ma pole üldse mitte kehvem elektrik, kui Kent ja teen asja ise korda. Lõin juutuubi lahti, harisin ennast, läksin ostsin hiinakast isoleeri, lõikusin, kleepisin, kirusin, et hiinakas kõik asjad nii kräpid on, sest isoleer ei kleepus ainult mu näppude külge, aga mitte sinna, kuhu ta pidi kinni jääma, lõikasin veel, kirusin veel ja voilaaa! Korda tegin. Tõestasingi. Rohkem küll iseendale, aga see ongi ju kõige tähtsam!

17757298_1432163773514220_6335051044935256892_n

No sellega on siiamaani enam-vähem ok olnud! (PS! Kui ma seda postitust üle lugesin, siis andis see ka otsad! Aga keegi kunagi ütles, et kordamine on tarkuse ema..eks ma siis teibin seekord paremini..)

Aga eile! Üleeile öö oli veel viimane kord, kui ma mäletan, et mu telefon läbi juhtme elektrit imes. Hommikul puhusid aga juba uued tuuled ja telefon ei reageerinud enam laadija juhtmele. Ja uskuge mind, kui ma ütlen, et ma pingutasin vääga väga kõvasti! Panin ühtepidi ja siis teistpidi, proovisin seinast laadija ja siis arvutiga. Kui mitte midagi ei aidanud, siis ma otsustasin jälle elektrikut mängida ja lõikasin ka selle juhtme lahti…aga viga ei leidnud. Täna käisin siis uue juhtme järel ja küll minu üllatus oli suur, kui ka see juhe olukorda ei muutnud. Viimane protsent telefoni peal jäigi viimaseks ja üsna pea kustus seegi! Surnud!

image
Täpselt nii oligi 😀

Eriti nukker on see, et mul ausalt siiamaani pole selle telefoniga mitte midagi teha olnud ja just nüüd on mul seda hädasti vaja. Ja just nüüüüüd ta läheb katki! Ka vennale helistamisest ja halamisest ei olnud kasu, sest tema arvates on mul see pesa katki, kuhu juhtme sisse peab lükkama ja selle vahetus maksab liiga palju ja ma praegu ei taha liiga palju kuhugi ära maksta! Oeh! Õnneks naaber laenas oma vana telefoni ja vähemalt selles mõttes ei ole maailam lõpp. Kui ainult Kent näeks, kui jõhkralt ma tõenäoliselt täiesti töökorras originaal juhtme lihuniku kombel ribadeks nüsisin 😀 Ma ei tea, kas ta selle üle oleks uhke 😀

SpzBqos

Kõigele eelnevale lisaks on mu üks jalg valutama hakanud. Viimased kaks nädalat olen ma ühe uue projekti raames mööda linna ringi tuianud ja tõenäoliselt sai natuke liiga palju jalgadele vatti antud. Minu loogika oli see, et kui ma nagunii pean kuhugi minema, siis teeme 2in1 ja jalutamise asemel ma jooksen. Mõned ringid läksid aga lausa 7-8 km pikkuseks ja sinna otsa veel poekäigud ja randa minemised ja muu selline. Üks jalg igatahes andis alla ja eile ma rohkem ikkagi juba kõndisin, kui jooksin. Üldse jooksmisega on praegu nii, et kui vara hommikul ei lähe, siis järgmine võimalus on alles hilisõhtul. Vahepealne aeg on liiga saun, et jooksma minna. Seega mu 2in1 jooksud jäävad nagunii ära ja jalga saab ehk pisut rohkem puhkust.

Ahjaa! Ja täna leidsime kassipoja! Midagi toredat ka ikka tänasesse päeva. Oli väike õnnetuke vist aknast alla kukkunud või ehk hoopis metsaservalt meile siia tänavale sattunud. Siin on maja taga kohe mets ning seda ääristab selline korralik betoonist müür, seega ka sealt võis alla sadada ja siis meie sisehoovi hirmuga pageda. Alguses käisime ja küsisime majahoidja käest, et äkki tema on midagi näinud-kuulnud, aga ta arvas, et pigem metsakiisu ja sinna tagasi viia ta. Viisime ka! Aga siis hakkas kuidagi nii hale, et kuidas kuune kiisupoeg seal üksi hakkama saab ja tõime ta naabri juurde. Ootas seal samas, kuhu ma ta maha panin ja kisas. Panime kuulutuse üles ja kui keegi ei helista, siis otsime talle uue omaniku. Seni las olla pigem koerte ja lindude eest varjul! Tundus, et ta ikkagi pigem ei ole metsakiisu poeg, sest ta oli üsna julge, kui me ta sealt hoovist üles korjasime. Üldjuhul metsikud kassipojad ennast kergelt kätte võtta ei luba ning on üli osavad kui on vaja kiirelt ära pageda. Oma vanuse kohta oskas ta kuidagi eriti osavalt piima ka juua. Ei pidanud õpetama, et kuidas see asi täpselt välja peab nägema. Kui ta nüüd liivakasti ka kasutada oskab, siis on selge, et ikkagi kusagilt aknast alla sadanud.

Ma paneks siia pildi ka kiisupojast, aga..mu telefon ei tööta ju…

EDIT! Kassike on oma kodus tagasi! Oligi rõdu pealt alla kukkunud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga