hispaania

Laste sünnipäev Hispaania moodi

Eelmisel nädalal käisime koolis laste tunnistuste järel.

Kuigi poiste klassijuhataja räägib üsna head inglise keelt, siis kasutab ta ikkagi igaks juhuks Manueli(poiste klassivenna) ema tõlgina. Kui oli selgeks räägitud, et Chris-Henri on matemaatika geenius ning vajab alati lisaülesandeid ning Kenneth ei löö mitte millegi ees risti ette ning teeb hea meelega kõiges kaasa, siis kutsus Manueli ema meid kõrvale, et meie peret oma poja sünnipäevale kutsuda. Nimelt rääkivat Manuel ööd ja päevad ainult Kennethist ning sellest, kuidas Kenneth PEAB tema sünnipäevale ilmtingimata tulema. Ühest küljest olin ma emana loomulikult ülimalt õnnelik, et minu lapsel on hea sõber, kes ilma temata kuidagi olla ei taha. Samas vajus mul süda saapasäärde, sest ma ju ikka veel ei oska hispaania keelt ja ma olin kuulnud, et sünnipäev ongi üks korralik jutupidu, kus kõik ainult rääkida ja tutvuda tahaksid. Neetud ma olgu, et ma hispaania keelt selgeks pole saanud…

Päev enne sünnipäeva käisime poes Chrisi jõuluvana käest saadud helikopterit välja vahetamas, mis teisel päeval katki läks ning haarasime ka kingituse Manuelile. Kuna Kennethile armastab väga näovärvidega möllata, siis mõtlesime, et kui nad Manueliga juba nii sarnased on, siis ehk läheb kümnesse.

Sünnipäev toimus Malaga vanalinnas asuvas mänguväljakul.

Idee iseenesest ju üsna tore, sest ilm oli fantastiline ning miks ronida kusagil varju alla, kui võib nautida mõnusat sooja päikest. Mure oli aga selles, et valituks osutus Malaga vanalinna üks väikseim mänguväljak ning (minu) lastel hakkas üsna kiiresti igav. Eriti Kennethil, kes tunneb end veel pisut ebakindlalt suure rühma laste keskel, kus kõik mängivad oma mängu ning jala maha panemiseks kõvasti möirgama peab. Mina olin Kennethiga lõpuks samas paadis, sest kõik lapsevanemad sädistasid omavahel ning ma ei osanud midagi muud teha, kui Kennethiga keset mänguväljakut shokolaadisaiu süüa.

img_1835

Kui Kenneth minu juurest ära jooksis ja mind abitusse üksindusse jättis, siis ma käisin teiste järelt prügi koristamas, et ei tekiks olukorda, kus keegi mind haletsema hakkab ja minu juurde tuleb ning ma pean jälle seletama hakkama, kuidas ma ühtegi sõna hispaania keelt ei oska. Akward!

Kui Kenneth mind maha oli jätnud ning kõik prügi koristatud oli, siis ma passisin söögilaua juures, kus pakuti paneeritud kana ning erinevaid magusaid ja soolaseid saiu.

img_1838

See tundus olevat üsna turvaline koht, sest täis suuga ju ei räägita!? Mulle tundus lõpuks, et ma olen ise nii ebakindel, et inimesed kohkusid ära, kui nad mulle otsa vaatasid ja nõnda ei üritanudki keegi minuga juttu alustada. Enne minekut sattusin kokku ühe emaga, kes minu üllatuseks ideaalselt inglise keelt oskas ning ma tõesti kahetsesin, et ma pisut rohkem pead püsti ei hoidnud ning varem temaga kokku ei põrganud.

Õhtul sain ma juba uue võimaluse sotsialiseeruda, sest hispaanlased on väsimatud ja õhtul jätkus sünnipäev juba meie kodu lähedal asuvas baaris. Mis mul enne mainimata jäi oli see, et Manueli tervitus Kennethile oli maailma kõige armsam. Nimelt jooksis ta Kennethi juurde ning kallistas ta peaaegu pikali ja kui me õhtul baari jõudsime, siis kallistas Manuel Kennethi teistkorda peaaegu pikali. Ei ole mingit mehelikku õlapatsu! Ikka korralik kallistus. Nii lahe!

Õhtul olin ma igatahes pisut enesekindlam ning mul õnnestus osade vanematega ka juttu ajada. Ei olegi nii, et mitte keegi Hispaanias inglise keelt ei oska. Tuleb igaks juhuks vähemalt üle küsida.

Vaatepilt sünnipäevale oli aga üsna huvitav. Üsna kiirelt täitusid pisikesed ruumid õllearoomide ja suitsuvinega. Tagasi ei hoidnud end keegi. Kui ikka suitsuisu peale tuli, siis tehti seda otse avatud uste juures ilma häbi tundmata. Lastel ei olnud sellest aga sooja ega külma. Nemad olid omas maailmas ning mängisid üheskoos kord laudade all, siis lauda peal ning vahepeal jooksid lihtsalt sihitult edasi-tagasi. Ma ei näinud, et kellelgi igav oleks olnud. Ei vanematel ega ka lastel.

Selline vaatepilt, kus vanemad naudivad ööelu ning lapsed on seal samas kõrval ei ole siin midagi ebatavalist. Aga sellest kunagi pikemalt.

img_1889
Sünnipäevalaps Manuel

Ka seekord lahkusime varem, sest kuigi hispaania lapsi võib tänavapildis näha ka kell 12 öösel, siis meie laste uneaeg on kell 9 ning nagu me aru saime, siis tordini oli veel pisut aega. 

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga