Niisama juttu

Stansted-Malaga

Reisi viimane osa oli üsna piinarikas. Esiteks sellepärast, et Stanstedi lennujaam oli paksult rahvast täis ning see nullis ära minu plaani kusagile magama pugeda. Teiseks üritati minu jalgadest pidevalt oma kohvritega üle sõita..tuleb välja, et ma olen nähtamatu. Ma olin tegelikult üsna nigela koha peale kinni ka naelutatud. Nimelt tuli alguses lennujaama jõudes väike paanika, et ma ei saagi oma telefoni ja arvutit laadida, sest inglismaa pistikupesad on ju mingil põhjusel kogu ülejäänud maailmast teistsugused, aga õnneks pärast turvaväravaid üks laadimisala ikkagi leidus, mis jäi täpselt ühe kitsama vahekäigu kõrvale, kus mu jalad kõigile ette jäid.

img_0484
Järjekord Malaga lennu peale

Kolmandaks õudusunenäoks oli see, et Ryanairi lennukis oli nii kitsas, et ma ei saanud oma jalgu väga hästi välja sirutada ja need hakkasid lõpuks krampi kiskuma. Aga ma jõudsin kohale! MALAGAAA!

Enesetunne oli selleks hetkeks juba kokku kukkumisele kriitiliselt lähedal. Magamatus oli tekitanud mul söögiisu puudumise, mis omakorda pani mu südame läikima, mis omakorda lõppes sellega, et mul kõht täiega valutas. Sellele lisandus nüüd juurde meeletu kuumus! Minu 25 kihti riideid oli olnud ideaalne Riia ja Stanstedi lennujaamas, aga väga halb Malaga suvises kuumuses. Ja selle toreda enesetundega oli vaja veel teise lennujaama otsa kõndida. Lisaks oli mul veel käe otsas kümne kilone kohver. Sel hetkel ma küll vandusin, et ma Eestist uut kohvrit ei ostnud, millel oleksid rattad alla olnud.

Ja siis ma nägin Kenti ja minu nigel enesetunne kadus sekundiga. Ma arvan, et sõnadesse ei olegi võimalik panna seda, mida ma tundsin, kui ma Kenti nägin, seega ütleme lihtsalt, et südameid ja sädemeid lendas ja kogu minu ärevus asendus rahuga! Lihtsalt nii hea tunne oli! Poisid olid koju tuttu jäänud, seega neid nägin ma alles järgmisel hommikul.

img_0488
Parklas. Riided seljast visatud. LÄHME KOJUU!

Öine Malaga oli loomulikult imeilus ja Kent tegi öösel korralikku giiditööd ning juhtis mu tähelepanu kord paremale ja siis vasakule, et tutvustada, mida kõike ma järgmistel päevadel külastada võiksin. Kenti pingutus mulle linna tutvustada ei õnnestunud muidugi kõige paremini, sest ma ei mäleta sellest pikast jutust mitte ühtegi sõna. Ma olin lihtsalt niii väsinud. Koju jõudes piilusin ma poiste tubadesse, imetlesin neid pisikesi olevusi, tõmbasin neile tekid peale ja kobisin kähku ise ka magama. Järgmine päev oli vaja kell 7 üles ärgata ja lapsed kooli viia. Arvestades, et ma Eesti ärkasin tavaliselt kell 10, siis tundus see mission impossible!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga