Määratlemata

Tartu-London

Kogu minu tripp algas sellega, et ma pakkisin oma kohvrit suures kohvidraama hirmus vähemalt 10 korda ümber ning leiutasin aina paremaid ja paremaid pakkimise tehnikaid. Lõpuks jäin ma enam- vähem rahule ning panin kohvri kõrvale, et pisut piparmünditeed juua, sest mu süda tahtis suurest ärevusest rinnust välja hüpata. Mul on alati enne pikemaid sõite või põnevaid üritusi selline tunne, nagu oleks kogu sisikond sassi pekstud ning see tekitab minus tõsist paanikat, et ma raudselt veedan pool bussis veedetud aega ühiskasutatavas käimlas oksendamas..piparmünditee seekord aitas ja enne starti oli meeleolu päris rahulik.

image

Kell kolm öösel oli siis start. Terje viis mind ilusti läbi sahiseva lume bussijaama, kuhu mina siis nagu värisev haavalehekene ootama jäin. Esimesena veeres ette Ecolinesi vana ja räbal buss, mille peale mina kohe palvetama hakkasin, et see jumala eest mingi asendusbuss ei oleks. Õnneks ei olnud ning Lux Express veeretas ka end kohake. Esimene(ja tegelikult ka ainuke) halb üllatus oli see, et minu istekoht oli ära võetud. Ma muidu ei viriseks, aga ma spetsiaalt valisin selle koha, et ma saaks akna all olla ja vastu seina end toetada, et kasvõi natukenegi und saada. Kahjuks ei olnud ka ühtegi teist aknaalust kohta saadaval ning ma pidin leppima viimase üksiku vahekäigu poolse istmega, kus mul kuidagi uinuda ei õnnestunud.

Riia bussijaama jõudes tuli ümber istuda takso peale, mis kõiki soovijaid lennujaama viis. Selgus, et kuigi ma ostsin pileti lennujaama, siis antud ots katkestati ja meile kompenseeriti see taksosõiduga…

Lennujaama jõudes keerasin ma end pinkide peale magama…lihtsalt ei püsinud silmad enam lahti. Mul on tunne et Riia lennujaam on üks uniste reisisõprade vihkaja. Enamus pingid olid eraldatud ning need, mis ei olnud..need olid metallist ja jääkülmad. Esimene tunnike oligi rohkem värisemist ja vähem und. Mingi hetk ma ei kannatanud enam välja ja toppisin pooled riided oma kohvrist selga endale. Pärast seda sai vähemalt 2 tundi enam-vähem rahulikku und ja siis oli aeg juba nii kaugel, et tuli läbi turvakontolli minna, kus minu kotisisu üle naerdi..ju siis 10 pakki komme ei olegi nii tavapärane nähtus. No ja arvestades minu õnne, siis oli värav lennujaama teises otsas. Mitte lihtsalt teises otsas…vaid täiesti viimane värav lennujaama kõige kaugemas otsas. Jeee! Ja kohvri mõõtude/kaalu pärast polnudki mõtet pabistada, sest Ryanair lasi läbi isegi ühe meesterahva, kes teenindaja pärimise peale vastas, et pole mul nii suur kohver midagi..selle naisterahva lastekäru on hoopis suur 😀 Ja löödigi tasuta kleeps külge ja kõik korras.

image

Lend on sujuv ja hetkel löön Stanstedi lennujaamas aega surnuks. Ma püüdsin imeilusat päikesepaistelist ilma ka nautida, aga terve lennujaama esine oli paksu suitsuhaisu täis ning ma oma ratasteta kohvriga enam kõndida ka ei suutnud.

3 tundi ja 40 minutit lennuni..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga