Niisama juttu

Ignoreerin oma haigust…

Mai on juba mitu päeva köhinud ja kähisenud ja mina omakorda mitu päeva tema eest minema jooksnud ja väga teatraalselt vältinud samade asjade puudutamist, mida tema kätte on võtnud. No nagu selgub, siis haigete inimeste üle ei ole ilus nalja teha ja täna vaevlen ma ise mingi rõveda iivelduse käes.

Miks just iiveldus?? Kõikidest viirushaigustest kõige enam vihkan ma neid, kus üheks sümptomiks on iiveldus või oksendamine. Kui ma Chrisi ootasin, siis ma oksendasin neli kuud jutti ja pärast seda olen ma kuidagi eriti tundlik selle teema suhtes…Ma parema meelega oleks hääletu..kuigi ka see oleks minu jaoks üsna piinav.

Hetkel ma olen selles faasis, kus ma keeldun tunnistamast, et mul on halb olla. Ma lihtsalt kujutan ette, et see on minu kõhu viis öeda, et terve päev söömata ei ole normaalne olla või siis on mul värske õhu mürgitus, mille ma täna jooksma minnes üles korjasin ja mis on mööduv nähtus… Ja samal ajal joon liitrite viisi vett, sest ma mingi põhjusel arvan, et see raudselt teeb mind kohe terveks. Teed ma juba olen päev otsa joonud..äkki ma sain tee üledoosi? Kas see on võimalik? 😀

Tegelikult ma tahtsin üldse kirjutada täna pika loo sellest, miks Kent on maailma parim mees ja isa, aga no nüüd on seda üsna keerukas teha, sest ma pean iiveldust ignoreerima ja samal ajal on praktiliselt võimatu mõelda mingitele nunnudele ja armsatele asjadele, mida Kent läbi aastate teinud on. Samas nüüd, kui juba mõelda selle peale, siis need üksikud korrad, kui ma olen peolt tulnud ja oksendanud, siis ta on alati mu juuksed näo eest ära tõmmanud, et ma neid täis ei oksendaks. 😀

Igatahes ma nüüd rohkem ei kirjuta ja lähen vett edasi jooma..

Nunnu teksti asemel võib nunnut videot vaadata, mis ma Kentist kokku panin sel ajal, kui mul veel ei olnud paha olla. Palju õnne, beib! :*

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga