Määratlemata

Kohting vennaga/Talleke ja Pullike/kingitused Ameerikast

Nagu ma juba varasemalt vingunud olen, siis ma olen täielik hädapädakas ja ei suuda helistada. Selle sama jama pärast seisid mu kinkekaardid ligi kaks nädalat kasutuna laua peal, sest ei mina ega mu täditütar ei suutnud telefoni kätte võtta, et üks lihtne ja kiire kõne teha. Paar päeva tagasi jõudis mu kallis vennake kaugelt Ameerikamaalt tagasi ja helistas minu eest. Kuna ta nii lahkelt oli nõus seda tegema, siis loomulikult vedasin ma ta endaga kaasa. Sellepärast ka, et ma ei jõudnud ära oodata, et ta mulle kõik oma Ameerikamaa lood ära räägiks. Washington ikkagi.

Saime siis täna Kristiine ees kokku, kus ta mulle pidulikult kaks punast roosi üle andis ja mulle autoukse avas. Ta küll ise naljatas, et ta mõtles, kuidas see venna ja õe date veel kahtlasemaks teha, aga tegelikult ta ongi selline. Kunagi tõi ta mulle nimepäeval lilli. Nimepäeval! Saate aru! Lihtsalt sellepärast, et see teeb mul tuju heaks. Mul on nii vedanud oma vennaga!

img_0125

Kristiinest suundusime me Õismäe Tallekese ja Pullikese restosse, kus meid ilusti vastu võeti, lauda juhatati ja menüüd kätte anti. Minu jaoks on see alati kõige keerulisem osa. Mitte lauda istumine..menüü sirvimine. Ma lihtsalt ei suuda kunagi otsustada ja kuulid jooksevad kogu selle valiku peale kokku. Ja valikut oli! Praed, kalaroad, sealiha road, steigid,  külmad suupisted, soojad suupisted. Hinnad olid samuti alates 8 eurost lõpetades 25 euroni. Jook oli lihtne! Vein loomulikult. It is always wine o’clock!  Ja kuigi veinid tekitavad ka suht peavalu mulle, siis õnneks oli menüüs Rose d’anjou, mis on olnud minu lemmik nii kaua, kui ma üldse veini joonud olen. Aastast 2011. Enne seda oli valik alati rummikoola 😀

Aga mida süüa? Ma seal lappasin meeleheitlikult menüüd kord ühele poole ja teisele poole, kui Tõnis teatas, et võtame Caesari kanaga ja kanatiivad. Mul oli selline kergendus, et ma ise valima ei pidanud. Ja veel enam! Tõnise valik läks kümnesse, sest Caesar ja kanatiivad olid väga maitsvad! Mitte ühtegi halba sõna ei ole öelda. Kanatiivad olid mõnusalt vürtsikad ning Caesar oli täiuslik Caesar!

img_0107

Pearoogadega oli lihtne. Mulle loeti sõnad peale, et ma kindlasti steigi võtaks ja seda ma ka tegin. Küsisime teenindaja käest nõu, millist täpselt võtta ning nõnda sai valitud mulle Filet Mignon, mis pidi olema ideaalne steik peenele naisele. Vähese rasvasisaldusega, õrn ja mahlane. Tõnis sai mehise New York steigi. Eriti mahlane pidi olema.

Oh! Mu Filet Mignon oli fantastiliselt hea. Mahlane, tagasihoidlikult vürtsikas, pehme, ideaalselt küpsetatud tükike taevast. No ma ei oska seda sõnadesse panna. Hullult hea oli! Isegi see kartul, mis ma sinna kõrvale võtsin oli taevalikult hea! Ja see kaste!

img_0115

Tõnise New Yorkiga nii hästi ei läinud. Esialgu oli see Tõnise jaoks liiga medium ja ta palus seda pisut veel küpsetada. Köögist tagasi jõudes oli see endiselt liiga roosa ja seega jäigi taldrikule. Liha oli kõvasti maitsetum, kui minu oma. Samas kartulipüree ning kaste olid väga maitsvad olnud. Positiivne on see, et steik, mis Tõnisel söömata jäi, võeti meie arvelt maha. Ilma draamata. Tõnis lihtsalt mainis, et ta liha ei suutnud süüa ja nad viisid selle minema ning arve tuli ilma New Yorkita! 🙂

img_0114

Teenindus jäime ka rahule. Mõned korrad pidi lehvitama tähelepanu saamiseks, kuid otseselt ootama teenindajat/arvet/abi me ei pidanud. 

Ahjaa! Tõnise Ameerika. Mulle saadeti ju kingitusi. Ma ei ole neid inimesi mitte kunagi näinud, aga Tõnisele pandi pakk kaasa ja öeldi, et vii oma õele. Whaaat? Ma olen väga väga väga tänulik! 🙂

img_0124

14697119_1454978327850906_1007197299_o

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga