Elu

Mis on suhtes oluline? Kui palju peab armastuse nimel vaeva nägema?

Täna, kui ma Kenti triiksärke nööri pealt korjasin ja järgmised pessu viskasin, siis ma mõtlesin, et kas ja kui palju peaks oma elukaaslase nimel pingutama? Ma oleks ju võinud Kenti särgid pesemata jätta või siis ainult enda riided kuivama viia. Võib ju tunduda veider jätta pooled riided masinasse, kui ma nagunii nööride juurde jalutan, aga samas ei ole ju need ikkagi minu riided. Seega pole minu mure?

Kas ja miks peaks üldse arvestama inimesega, kellega sa parasjagu koos elad? Kas piisab ainult sellest, et ma teda armastan või peaks teise osapoolega ka pisut arvestama? Kas ma pean õhtusööki valmistades mõtlema selle peale, et Kent ju kruupe ei armasta ja mulgiputru pole seega mõtet teha või pole tegelikult vahet, sest Kentil endal ka käed otsas ja kui talle mu söök ei meeldi, siis võib ta ju uue valmistada?

Lisaks kõigele eelnevale on ju veel hunnik ülesanded, mida mitte keegi väga teha ei taha. Kes need ära teeb? Kes peaks prügikasti välja viima? Kes peaks vetsupotti puhastama ja kelle kohustus on muru niita? Kuidas on aus? Kas aususel on üldse suhtesse asja? Mina klooritan vetsupotti aga kuna vetsupoti klooritamine võtab hullult palju aega ja on lisaks sellele ka mürgne, siis on aus, et sina pead prügi välja viima ja muru niitma? Kuidas üldse kaks inimest suudavad koos elada nii, et nad mõlemad rahul oleks ja tunneks, et nende soovide ja vajadustega on arvestatud? Lisaks KÕIGELE eelnevale on ju ka veel vaja otsustada, et kas elutuppa tuleb parkett või PVC ja kas magamistuppa paneme lillad sitskardinad või pruunid sametkardinad. Sellest viimasest on küll paljudel meestel suva, aga nagu Kent täna ütles, siis äkki nad lihtsalt nõustuvad, et mitte naisega tülli minna ja nende elu suurim unustus on need lillad sitskardinad põlema pista ja siis lõkke ümber tantsu lüüa…

purpledrapesmeinawowtournament_e2587d_3324164

Äkki oleks lihtsam nii nagu vanasti. Naine koristab, peseb riideid, tegeleb lastega, kastab lilli, valmistab moosi ja teeb süüa ning samal ajal mees käib tööl ja vaatab õhtul Aktuaalset Kaamerat?

Lihtsam võib ju olla, aga vaevalt selline kooselu väga õnnelik oleks. Tänapäev on ikkagi kompromisside päralt! Poolele teele peab vastu tulema. Päris nii ei saa, et teeme ainult minu moodi või ainult sinu moodi.

Kui kaks inimest kokku saavad, siis algus on ju päris kena. Ainuke asi, mille üle vaielda saab on see, et kas lähme Tokyo Sushi baari või Meat Marketisse ja kas vaadata õhtul telekast “Süü on tähtedel” või “Kiired ja vihased 7”. Probleemid algavad alles siis, kui kokku kolitakse. Söögikohavalik on selle kõrval lapsemäng! Ühele meeldib, et nõud pestakse kohe ära, teisele ei meeldi üldse nõusid pesta. Ühel pole midagi selle vastu, et riided vahel põrandal vedelevad, teine ei suuda ilma närvi minemata isegi sassis sokisahtlit vaadata. Ühele meeldib süüa laua taga, teisele diivani peal. Siis peab kuidagi koos hakkama saama. Asjad läbi rääkima. Loobuma osadest oma vanadest harjumustest ning juurde õppima mõned uued trikid. Vahepeal läheb kõik hästi ning see ongi love story elu lõpuni. Vahepeal aga ei lähe nii hästi ja siis minnakse lahku nende põrandal vedelevate riiete ja pesemata nõude pärast.

Kui me Kentiga 9 aastat tagasi leivad ühte kappi panime, siis olin mina 17 ja Kent 19. Lapsed, eks ole?

Meil aga vedas, sest meil veel ei olnud tekkinud mingeid vanu harjumusi. Meil ei olnud mingit ettekujutust, mida üks ideaalne naine või ideaalne mees peaksid kodus tegema. Ei olnud nii, et mina olin harjunud, et mees kogu aeg poes käib. Ma elasin enne Kenti koos oma vanaemaga ja seega käis tema poes ja ma sõin seda, mida ta mulle kokku küpsetas. Tavaliselt olid need friikartulid. Oh õnnelik lapsepõlv! Kent aga ei olnud harjunud, et üks korralik naine tema pesu peseb või viigipükstele viike sisse triigib. Me polnud kunagi varem üksi elanud ja sellepärast polnud meil mitte mingisugust ettekujutust sellest, et kas meile meeldib, et vetsupaber on ühtepidi seina küljes või teistpidi.

Kumb siis?
Kumb siis? Ma endiselt pole suutnud otsustada, kumb parem on…

Ja nõnda me siis avastasime koos teineteise eelistusi ja püüdsime ka igal sammul kompromisse teha. Vahepeal muidugi päris kohe kompromissi ei tulnud. Mul läks vist 5 aastat enne, kui ma olin nõus Kentile vastu tulema ja talle süüa serveerima puhta laua peal. No nii, et ikka purud olid ära pühitud ja leib/sai kenasti taldriku peal, mitte koos kottidega laua peale visatud. Kent on olnud üldse meeletult kannatlik ja ma siiamaani imestan, et kuidas ta minu juurest jalga ei lasknud. Esimesed aastad me elasime nii, et mina jätsin laiali ja tema koristas, mina viskasin mustad nõud kraanikaussi ja tema pesi. Ainuke asi, mida ma olin nõus vabatahtlikult hommikust õhtuni tegema, oli söögi valmistamine! Kent käis toona öötööl ja siis ma tegin talle õhtul söögi valmis ja panin külmkappi. Jätsin veel südameid täis joonistatud kirjakese ka laua peale, et ta öösel tulles saaks hästi rõõmus olla ja ilusti söögi üles leiaks. Äkki sellepärast ta ei lasknudki minu juurest jalga? Nende kalapulkade pärast, mis ma talle külmkappi jätsin? Öeldakse ju, et armastus käib kõhu kaudu 😀

Kuigi me oleme enamus asjad paika saanud, siis loomulikult on mul siiamaani asju, mida ma absoluutselt ei taha oma kalli elukaaslase jaoks teha. Ma ei viiitsi ta triiksärke triikida. Mis siis, et mul oleks ehk rohkem aega seda teha ja see teeks kohe kindlasti teda õnnelikumaks. Kent jälle ei taha seda triikrauda kunagi tagasi oma kohale panna. Mis siis, et ma olen talle 189 korda näidanud, kus triikraua koht on.

Aga kuidagi läbi aastate on meil õnnestunud omavahel hakkama saada ja mitte iga päev vaielda, et kes nüüd süüa teeb ja kumma töö on basseini puhastada. Kuidagi oleme hakkama saanud selle kuldse kesktee üles leidmisega.

Milliseid kompromisse teie olete pidanud oma kooselu jooksul tegema? Millest loobuma ja mida ära õppima? Kas on midagi, mida mitte mingil juhul ei ole nõus elukaaslase nimel ära õppima?

2 kommentaari

  • Helen Kõpp

    Ma avastasin üks päev juhuslikult, et WC-paber peaks olema pealtpoolt just seetõttu, et teistpidi võib see rullist end välja kerida, kui näiteks kõvemini tõmmata vms, sest vähem hõõrdejõudu hoiab seda seal kinni. Loodan, et oli arusaadav kirjeldus. 😀 Ma olen nii uhke oma avastuse üle! Kuigi mul on ka muidu täiesti ükskõik.

  • Liisbett

    Hahaa. Väga hea kirjeldus! Ma ausalt öeldes ei tea, kumba pidi ma siis ikkagi eelistan. Käisin just spetsiaalselt kontrollimas ja paber oli üldse vetsupoti loputuskasti peal 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga