hispaania

Minu hulljulged lapsed

Kent oli saanud paar päeva tagasi mööda kinnisvarabüroosid ringi kolades hea rannasoovituse. Pidavat olema tühi turistidest ja kuldsest rannaliivast. Tegevust aga pidi jätkuma tänu hiigelsuurtele rahnudele, kust saab vettehüppeid sooritada. Seega Kent tuli koju ja tegi ettepaneku koos lastega sinna minna. Kui lapsed kuulsid, et nad saavad kusagilt kõrgelt vette hüppada, siis nende suunurgad venisid kõrvuni.

Ma juba vaikselt hakkan harjuma selle mõttega, et mu lapsed on sama segased nagu Kent. Kõigepealt ma pabistasin, kui nad vee all ujuma hakkasid, siis oli hirmus vaadata neid vette hüppamas. Eriti jube oli see, kui nad pea ees hakkasid vette hüppama. No ja pärast seda õppisid nad salto ära ja ma siis läbi sõrmede piilusin neid ja lootsin, et nad enda pead vastu basseini äärt ära ei löö. Nüüd mõned päevad tagasi tegid nad juba sünkroonis saltoga vettehüppeid (videot saab siin vaadata). Ehk siis tegemist on hulljulgete lastega. Kui Kent tegi ettepaneku rahnu pealt vette hüppama minna, siis see tundus juba nende saltode ja muu hulluse kõrval üsna käkitegu lastele. Mis see paar meetrit kivide vahele hüppamist siis ära ei ole?!

Läksime eile lähemalt vaatama. Sellest, miks seal turiste pole, sain ma üsna kiirelt aru. Sinna on üsna raske ligi pääseda, sinna on väga keeruline (kui mite võimatu) parkida ning rand pole väga turistikõlbulik. See viimane tähendab seda, et rand oli täidetud tulikuumade kivide ja teravate rannakarpidega. Plätudega oli seal praktiliselt võimatu kõndida, sest iga sammu järel vajusid jalad sügavale kiviklibude vahele. Samuti oli oht, et keegi võib pihta saada selle kivirahega, mis plätud ühku lennutasid. Seega tuli need jalast võtta ja paljajalu mööda kuumaks köetud kive joosta. Ouch! Kohalikud olid endale mingid rannasussid sebinud. Kujutate ette, eestlased! Rannasussid 😀 Nagu hiljem selgus, siis need sussid ei olnud mõeldud ainult kuumade ja teravate kivide eest kaitsmiseks.. Esimene pilk rannale

Esimene pilk rannale

Käisime alguses kogu rannajoone läbi, et leida ideaalset kohta, kus saaks vettehüppeid koos lastega teha. See tähendas üsna palju ronimist ja turnimist, mida mina tegin koos oma rannakotiga. Kuigi kohalikud jätavad vahel pooleks päevaks oma isiklikud esemed järelvalveta, siis ma ikka ei julge veel. Tuleb välja, et argpüksidel on elu palju raskem…

img_8435
Valituks osutus lõpuks muidugi esimene kivi, mille otsa me randa jõudes ronisime. Mitte, et kusagil mujal ei oleks olnud kohti, kus vette saaks hüpata. Ikka oli. Aga mujal lihtsalt ei olnud kedagi ees hüppamas, kes näitaks, et on piisavalt ohutu koht. Nagu vanarahvas öelda armastas, siis tundmatus kohas vette hüpata ei tohi ja nõnda rändasime me läbi tulikuumade kivide tagasi sinna, kust me alustasime. Positiivne oli see, et ma sain klõpsida hunnikutes lahedaid pilte. Enamus nendest on minu Facebooki lehel! Nende vaatamiseks vajuta siia!

Nüüd oli siis aeg vettehüppeid teha. Variante, kust alla sai hüpata, oli omajagu. Kahte nendest kasutati kõige rohkem. Üks oli umbes 4 meetrit, teine pisut üle 2 meetri veepinnast.

Pildil üks hulljulge prantslane, kes hüppas saltosid igalt poolt.

Lapsi oli rahnu peal päris palju. Osad vanemad olid ikka päris julmad ja sundisid oma lapsi rahnult alla hüppama. Ma õnneks ei pidanud. Mu omad hüppasid vabatahtlikult. Ronisid kivi ääre peale ja hüppasid. Ajeee!

screen-shot-2016-08-22-at-11-05-49
Kenneth
screen-shot-2016-08-22-at-11-21-05
Kent
screen-shot-2016-08-22-at-11-06-38
Chris

Pärast hüppeid käisime veel rahnude ümber sukeldumas.

Täpselt selle koha peal, kus see tüübi jalad paistavad :D
Täpselt selle koha peal, kus see tüübi jalad paistavad 😀

Alguses ei tahtnud lapsed üldse vette minna, sest vesi oli suhteliselt külm ja noh..soolane. Nagu merevesi ikka 😀 Aga kui lapsed nägid kalaparvesid ja koralle, siis ei tahtnud nad enam välja tulla. Seal selgus ka tõsiasi, mille jaoks need rannasussid veel kasulikud on. Nimelt õnnestus meil oma jalad seal korallide vahel katki astuda. Chris oli ainuke õnnelik, kes pääses ilma ühegi vigastuseta. Eile ei olnudki nii väga tunda, aga täna on jalad ikka mõnusalt sinised ja valutavad igalt poolt. Chris täna hommikul jooksis juba antiseptiku ja vatitupsudega ringi ja ravis kõikide jalgu 😀

Leiad mind ka Facebookis ja Instagramis.

PS! Ma hüppasin ka. Nii graatsiline pilt onju? 😀

screen-shot-2016-08-22-at-11-09-08

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga