hispaania

No tere prussakad!

Kui me koos perega dzunglit avastamas käisime, siis õnnestus meil otsa komistada ühele suurele marjapõõsale. Päris esimese hooga muidugi kõhtu täis ei puginud, kuigi me olime üsna veendunud, et tegemist on murakatega. Kuna me pole Hispaanias üles kasvanud, siis me käime siin mööda metsi täpselt nagu väikesed lapsed. Vahime kõike suure uudishimuga aga midagi näppida ei julge. Igaks juhuks. Kui aga kodus selgus, et meil oli ikkagi õigus ja praegu ongi metsad neid maitsvaid marju täis, siis minusugune hull ei jõudnud järgmist päeva ära oodata, et saaks aga metsa kolama minna.

Eelmise päeva leid
Eelmise päeva leid

Ma veedaks peaaegu kogu oma vaba aja metsas, aasal või mägedes. Metsahääled, vulisev vesi ja üksindus mõjuvad mulle teraapiliselt. Marjad ja muu söödav kraam on ainult boonuseks. Aga! Siin on üks suur aga. Nimelt kardan ma meeletult koeri ja hispaanlastele meeldib oma koeri kõikjale lahti lasta. Erand ei ole ka see sama mets, kus need hiigelsuured marjapõõsad on. Kõik need liivased teerajad on seal koerte käpajälgi täis. No ja siis veel kitsepabulaid. Lisaks kitsedele ja koertele kasutavad neid radu ka motikamehed, kes mööda neid käänulisi teid oma sõiduoskused proovile panevad. Ma muidugi hakkasin mööda neid rattajälgi kõndides sellele mahajäätud motikale mõtlema, mille me eelmine päev avastasime. Äkki see rollerimees oli mõne minusuguse marjulise alla ajanud ja siis paanikas oma ratsu kraavi lükanud ja ise jalga lasknud?

On veel kellelgi mõni teooria välja pakkuda, miks see ratas seal kraavis vedeles?
On veel kellelgi mõni teooria välja pakkuda, miks see ratas seal kraavis vedeles?

No igatahes õnnestus mul metsa jõuda ilma, et ma oleks ühtegi koera, kitse või rollerimeest näinud. Selgus, et minu probleemiks on hoopis see neetud marjapõõsas, mis minu mälestustes olid paksult marju täis. Pane ainult ämber alla, raputa ja võid kodu poole tagasi astuda. Ilma end vigastamata oli kätte võimalik saada mõned üksikud marjad. Sealt edasi jäid ülejäänud põõsa oksad suunaga mäest allapoole ja sinna ronimine tähendaks võitlust saja miljoni okkaga. Ma proovisin ka mõnda oksa enda poole tõmmata, aga selle tulemus oli ainult mõnus nõelravi. Seega ma andsin alla ja uurisin pisut mööda kitsast teed edasi, kui kuulsin põõsastes midagi sahtistamas. Karu? Kits? Ma pikemalt selle üle juurdlema ei jäänud ja lasin sealt kiirelt jalga. Las need marjad olla!

Ma ikka päris alla ei tahtnud anda. Mulle tuli meelde, et ma olin veel kusagil marju märganud. Lähemal maanteele. Ja mul oli õigus. See põõsas oli veel suurem ja veel rohkem marjade alla mattunud ja loomulikult oli sinna veel võimatum ligi pääseda.

img_7577
Okkad! Jeee! Kitsede jaoks on muidugi puhas rõõm, sest need mitte ainult ei jaluta mööda neid okkaid vaid ka söövad neid kahe suupoolega.

Põõsas ei jäänud küll enam suunaga mäest alla kuid kogu marjapõõsa ümbrus oli täis okkaid ja kõrget heina. Kui Eestis oleks mul üsna savi ja ma lükkaks julmalt kogu heina eest ära, siis siin ma enne mõtlen 10 korda, kui oma jalga kuhugi topin. Ma olin mägedest pisut eemal, aga see ei tähenda, et mõni madu seal põõsa all peesitada ei võiks. Või skorpionid. Või mürgiämblikud. Eestis leiab võib-olla mõne tigude pesakonna või kurvameelse kärnkonna. Siin on need kuradi kärnkonnad ka mürgised… No igatahes proovisin ma kord ühtepidi ja siis teispidii ja mõtlesin just seal õndsas üksinduses, et tooli oleks vaja, kui äkki ma kuulsin koera haukumist. Seal samas lähedal on üsna mitu majapidamist, kus on jõhkralt suured hundikoerad, seega mu süda vajus sügavale saapa säärde! Lõpuks, kui ma enam-vähem jälle hingata suutsin, siis ma hõikasin inglise keeles(sest ma loll ju ikka veel hispaania keelt nii hästi ei oska), et “Kas keegi on siin??” Selgus, et õnneks koer üksi ei olnud ja seega julgesin ma põõsast välja hüpata. Viipasin veel oma väriseva käega ja hõikasin, et ma kardan koeri ning lidusin vastasuunas kodu poole. Igasugune marjakorjamise isu oli kadunud. Kui ma nüüd selge peaga järele mõtlen, siis ega neid marju polnudki võimalik kätte saada. Vähemalt mitte selle varustusega, mis mul olemas oli. Ma oleks sealt lahkunud heal juhul ainult üleni verisena. Halvimal juhul oleks ma veel lisaks sellele ka mõne eluka käest hammustada saanud.

Suur saak, eks ole?
Suur saak, eks ole?

Kui ma lõpuks maanteele jõudsin ja nukralt kodu poole tagasi lonkisin, siis ma olin ma tõsiselt pettunud endas. Kogu see koerte kartmise jama takistab mul normaalse inimese kombel rahuliku südamega mööda mägesid või metsaservi kolamast. Midagi peaks ette võtma. Ettepanekuid?

Tagasi jalutasin ma mööda mägesid ja klõpsisin pilte ilusast loodusest. Ja hiigelsuurest ringteest, mida keegi ei kasuta ja mille üks tee viib põllu peale. Vaata SIIT.

Koju jõudsin ma üsna hilja ning täpselt sel hetkel, kui ma Kentile seletasin, et miks ma nii vähe marju sain, siis märkasin ühte natuke suuremat satikat Kenti pea kohal kardina küljes. PRUSSAKAS! Juba teine, kes viimase paari päeva jooksul nii pool kogemata meie lahtisest veranda uksest sisse lendab. Ma kusjuures rääkisin Kentile mõnda aega tagasi, et ma nende sipelgatega veel suudan maja jagada, aga prussakad on juba kõrgem level ja ma nõnda raudsete närvidega pole. Ma lihtsalt ei kujutaks ette, et ma suudaks rahuliku südamega vaadata, kuidas prussakas mööda põrandat ringi sibab. Mul on siiamaani meeles, kuidas me lapsepõlves ühe tuttava ema kööki astusime, tule põlema panime ja terve armee prussakaid laiali jooksis. Siin on aga need saatanasigitised kõvasti suuremad ja mis kõige hullem üldse kogu selles maailmas! Need õudsad sitikad lendavad. Lendavad nii, et nende rõvedad tundlad õõtsuvad tuules. Fuh!

No ja kuna Kent mulle selgeks tegi, et prussakad tungivad majja ainult mustuse haisu peale, siis ma olen täna päev otsa suurpuhastust teinud. Jälle! Aga positiivne külg on see, et need satikad on mind kõvasti suuremaks korraarmastajaks teinud. Ma usun, et ma olen siin elatud paari kuu jooksul juba 10 korda suurpuhastust teinud. Pluss ülepäeviti põranda pesemine ja muu jama. Mitte, et minu suurpuhastused ja pidevad mürgitamised neid kuidagi kõigutaks. Mõneks ajaks jääb neid vähemaks ja siis nad leiavad jälle mingi uue augu, kust ennast sisse suruda. Õnneks Prussakad on kõvasti suuremad, kui sipelgad ja õnneks surevad nad kõik ühe ja sama mürgiga! Aga ikkagi.
Mulle tuli selle prussakajamaga meelde üks seik, kui me lastega mööda Sabinillase tänavat jalutasime ja pöidlasuurust prussakat nägime. See oli üldse esimene kord, kui ma Hispaanias prussakat nägin ja üldse esimene kord poistel prussakat näha. Me siis vaatasime teda seal sibamas ja mu rõveduse tunne vist paistis teisele poole teed ära, sest kohalikud naised vaatasid me poole ja naersid. Ju siis nende jaoks on cucarachad sama tavalised, kui minu jaoks sipelgad..Kõige harjub. Kui ma ainult nende koertega ka nüüd harjuda suudaks..

Milline on Teie taluvuspiir sitikate ja satikate puhul? Kuidas ma nendest sipelgatest lahti saaks?

6 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga