Määratlemata

Appi! Mu lapsed lähevad kooli!

Mis hetkest kogu see koolivärk nii aia taha läks? Mis hetkest juhtus nõnda, et rõõm esimese koolipäeva puhul asendus hirmuga, et kas mu laps üldse hakkama saab. Kas ta teadmised on piisavalt suured? Kas ta suudab tempos püsida?

Vanasti oli ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem, eks ole? Aga mulle tundub, et kooliteemal oli tõesti olukord kõvasti lapsesõbralikum. Mul on tunne, et ainuüksi 20 aastat tagasi, kui mina esimest korda kooli läksin, siis ei olnud seda pinget peal, et kas ma ikka olen piisavalt tarkust täis topitud ja kas ma saan hakkama. Ma olin lihtsalt laps, kes oli saanud seitsme aastaseks ja kätte oli jõudnud september ja seega astusin ma sisse klassiruumi, mis oli täitunud võõraste nägudega ja ma istusin kusagile esimesse pinki(mis mul arus oli??) maha ja ootasin, et mis nüüd siis edasi saab..

Enne kooli minekut elasin ma korralikku maalapse elu. Ärkasin koos kuke kiremisega ja läksin magama, siis kui vanaema hääl kuidagi pimedasse metsanurka jõudis, kus ma parasjagu oma onnile viimast lippi külge lõin. Koju sattusime ainult siis, kui sööma kutsuti. Vahepeal möödusid päevad põllul rohides ja üritades umbrohtusid mitte porganditega segamini ajada, vahel kusagil karjamaal lehmasid edasi liigutades, et nad jalga ei laseks ja ikka süüa saaks. Ma mäletan, et arvutamise oskus tuli läbi igapäevaste tegevuste. Sugulasega koos olles komme jagades. Kui sul on 10 kommi, siis kuidas me võrdselt jagame? Kella tundmise oskus tuli söögiaegadest. Aga mingit jubedat numbrite tuupimist kusagil kinnises ruumis ma ei mäleta. Kõik oli vaba ja loomulik.

Ma ei olnud käinud eelkoolis ega saanud eraõpetaja käest lugemistunde. Ka lasteaias püsisin ma alla aasta. Ma oskasin hädavaevu lühemaid sõnu kokku veerida ja ma ei tea, kuidas ma sellegi oskuse selgeks sain. Aga sellest piisas! Ma ei vajunudki kooli raskete hammasrataste vahele ja ei jäänud jalgu kiirele tempole. Ja seda kõike stressivabalt ja ilma suurema ettevalmistuseta. Kuidas see küll võimalik oli?

Kui vanasti mindi kooli ja hakati esimeses klassis lugemist ja kirjutamist õppima, siis tänapäeval üritatakse lapsed nii palju tarkust täis pumbata, kui vähegi võimalik. Tänapäeva mooduvärk on korralik ettevalmistamine kooliks nii et laps ikka oskaks kõiki esimeses klassi õppekavas olevaid teadmisi juba enne esimesse klassi minekut. No igaks juhuks. Ja siis tulevad need emmed, kes särasilmselt räägivad, kuidas nende esimesse klassi minev laps oskab lisaks korrutamisele ja jagamisele ka soravalt kahte võõrkeelt ning suudab vabalt kirjutada arutluse teema, et miks inimkond saeb oksa, millel ta parasjagu istub. Seda kõike tänu sellele, et samal ajal kui need ülejäänud tainapeadest tatikad puu otsa onni ehitasid, on tema teadmistejanuline põngerjas käinud õhtuti pärast lasteaeda eraõpetaja juures end harimas. Sest ta ju vabatahtlikult valis teiste lastega koos mängimise asemel laua taga istumise ja inglise keelsete sõnade õppimise. Seega harmooniline koos õppimine ja arenemine ning meeskonnatöö on asendunud sellega, et pooltel lastel on meeletult igav, sest esimeses klassis õpetatakse mingit nõmedat 5+5 tehet, mida tema juba KAKS aastat tagasi oskasid ja siis ülejäänud pooltel on meeletult paha olla, sest neil on piinlik oma sõrmi appi võtta, et see tehe ära arvutada, mis omakorda viib selleni, et nad oma elupäevade lõpui vihkavad matemaatikat. Nõnda tekib juba esimeses klassis suur lõhe laste vahele. Need paremad, kes suvel 500 lehekülge Tõde ja Õigust läbi lugesid ja siis need nigelamad, kes lühemaidki sõnu hädavaevu kokku veerivad.

Kuhu me jõuame nii? Kui vanasti said lapsed oma esimesed 7 eluaastat ringi joosta ja mängida, siis nüüd on see asendunud lasteaias istumisega ning lisaks sellele veel eelkoolid ja eraõpetajad? Mõned lapsed viiakse lasteaeda kohale hommikul kelle 7 ja nad pääsevad nende seinte vahelt alles kell 6. Täiskasvanu tööpäev on 8 tundi pikk ja pärast seda ollakse nii väsinud, et diivani peale kukkumine ja telekast mingi ajuvaba reality show vaatamine on kõik, mis teha suudetakse. Kuidas see siis mõistlik on, et laps peab ligi 11 tundi rattas olema? Ja seda kõike mille nimel?

resized_high-expectations-asian-father-meme-generator-i-learned-transient-circuits-in-the-first-grade-fe5f0d

Eriti huvitav on see, et me oleme jõudnud nii kaugele, et meil on kooliealised lapsed, kes oskavad arvutada 5+5 ja võivad silmad kinni kirjatähtedega entsüklopeedia kirjutada, kuid ei oska nõusid pesta või üksinda pannkooke küpsetada. Neil pole õrna aimugi, kuidas nuga kasutada või tolmuimejat tööle panna. Ja veel enam! Nad ei oska metsas mängida, pole iial korvpalli korvi visanud või kummikeksu mänginud. Ja mis kõige hullem! Nad ei saa iial teada, mis tunne on mängida hommikust õhtuni väljas ilma, et oleks tunne, et see varsti lõppeb. Ilma selle teadmiseta, et varsti hakkab jälle kool või lasteaed. Aga nad teavad peast ligi 100 numbrit pii väärtust, sest nenda ema loeb neile lammaste asemel unejutuks hoopis 3,1415926535897932384626433832795028841971693. See on ju nii palju väärtuslikum, kui teadmine, et mis tunne on päikeseloojangu ajal kive jõkke loopida.

Meil on akadeemilist tarkust täis topitud lapsed, kes ei tea, mis tunne on vaba olla. Ainuüksi selle lause kirjutamine toob mulle pisarad silmi kõikide nende vaeste laste pärast, kes on tublide ja tragide vanemate poolt juba seitsmendaks eluaastaks koos abiõpetajatega ja lasteaiaga nii tarkadeks lasteks õpetatud, aga kes ei saa iial teada, mis tunne on olla vaba kõikidest kohustustest. Sest koos kooliga hakkab lõputu jada, mis algab koolitöödega ja lõppeb arvete maksmise ja matuserahade pärast muretsemisega..

Ma ei tahaks olla valiku ees, et kas ma lasen lastel hommikust õhtuni ringi joosta ja õppida lihtsamaid teadmisi koos igapäevaste tegevustega või sundida neid raamatute taha. Kuid nende üleharitud koolieelikute tõttu, kes on valmis vorbitud üliambitsioonikate vanemate poolt, tänu kellele oskab nende 7 aastane võsuke esimesse klassi minnes silmagi pilgutamata ette jutustada kogu Vana-Rooma ajaloo ning kuulmise järgi ära öelda kõik kuulsamate heliloojate loomingu, siis pean ma oma lapsi pidevalt mänguhoost välja tõmbama ja neile numbreid ja tähti ette laduma. Sest äkki nad muidu ei saa hakkama koolis…

Kas Teil on tunne, et lapsed vääriksid oma esimestel eluaastatel rohkem vabadust?

Leiad mind ka Instagramist ja Facebookist

5 kommentaari

  • Anonüümne

    Ma saan su mõttest aru ja olen üldjoontes täiesti nõus, aga natukene üldistav tundub 🙂 Või noh, jääb mulje nagu olekski ainult kaks äärmust. Tegelikkuses on ju aga väga palju lapsi, kes saavad hakkama koduste töödega, käivad vihmalompides hüppamas, kive jõkke viskamas kui ka "teavad pii väärtust" 🙂 Ma olen nõus, et varem nõuti vähem, aga see mida praegu nõutakse on hakkamas juba normiks muutuma ja sellega kohandutakse üsna ilusasti. Ilmselt on oma roll ka selles, et hakatakse aina rohkem mõistma, et väikesed lapsed omandavad teadmisi palju kergemini, mistõttu üritataksegi õpetada aina nooremaid lapsi 🙂

  • Liisbett

    Tere! Aitäh kommentaari eest! Lastel on terve elu aeg õppida. Ma usun, et andekaid lapsi tulebki toetada ning suunata. Kui laps tunneb huvi numbrite ja tähtede vastu, siis ei peagi talle ütlema, et "Kamoon! Mine mängi nüüd seal puu otsas ja unusta ära see akadeemiline jura!" Aga! Liigne surumine, et laps jumala eest esimesse klassi minnes oskaks juba kõike, mida esimeses klassis alles hakatakse õppima…Seda ma ei mõista. Esimesed aastad võiksid olla ikkagi maailma avastamiseks.

  • Anonüümne

    Liis, Liis, Sind on tabanud koolipalavik või elan ma omas mullis, igatahes ei tundu see asi mulle üldse nii hull. Oma lapsi eelkoolitanud ei ole ja sõbrad mulle teadaolevalt samuti mitte. Sellest, mis koolimineku ajaks külge jäänud, on piisanud. Mäletan ka, kuidas mulle endale lasteaia lõpus mingit koolivalmiduskatset tehti. See oli siis aastal 1979 ja mida see täpsemalt sisaldas, muidugi enam ei mäleta. Samas saan Su paanikast aru, sest kui mu enda lapsed läheksid võõrkeelsesse kooli, oleksin ise ka hirmust kange 🙂
    Jana

  • Mari Leinakask

    Täiesti nõus. Ja postituses sisaldub ka vastus, miks suurem osa meie lapsi on masenduses, depressioonis, käitumishäiretega või vaevlevad ärevushäirete all. Selle nimi on edukultus, mida kultiveerib meie ühiskond, koolid ja kahjuks ka paljud lapsevanemad. Muidugi me kõik tahame, et meie lapsed oleksid edukad, andekad, ilusad jne jne, kuid millise hinnaga. Tulge mõistusele. Edukaid, andekaid ja elujõulisi lapsi ei kasvata me neile õpikuga pähe lajatades ja teatades, et kui sa 7 aastaselt tähestikku peast ei tea pole sa midagi väärt. Viimasel ajal on palju räägitud, et õplastele tuleb ligineda individuaalselt. Unistada ju võib. Mammutkoolid ei tule sellega toime, tugipersonali panus on olematu. Suureks probleemiks on ka vananev personal. Õpetaja ( koolipsühholoogi, sotsiaaltöötaja jne ), kes on koolis juba 30-40 aastat töötanud vaevumata läbima koolitusi ( sest ta ju teab mida teeb , ta on staažikad pedagoog ja mingit psühholoogilist jama ta kuulama ei pea) on ajale jalgu jäänud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga