Elu

Paanika! Kuhu mu roosad prillid kadusid?

August! Juba august. Ma üldse ei tahaks olla see inimene, kes ütleb, et alles me ju jõudsime siia aga… no ALLES me ju ületasime selle Hispaania riigipiiri. Ma mäletan veel nii selgelt, kui õnnelik ma olin, et see vihmane, ülikallite teemaksude ja kullahinnaga kütust müüv Prantsumaa lõpuks selja taha jäi ja me veidi vähem vihmasesse Hispaaniasse jõudsime. Ma mäletan seda “Woooohooo” tunnet ja rõõmu ja vaimustust. Ma mäletan seda mõtet, et 4 kuud on nüüd aega, et kohaneda ja harjuda uue eluga enne, kui lapsed kooli lähevad. Kuhu see aeg kadus? See 3 ja pool kuud? Aru ma ei saa.. Ja nüüd on ligi hiilimas mingi paanika, mis ei ole üldse minu moodi. Ma olen tavaliselt selline chill, aega on, võtame rahulikult, paanikaks pole põhjust, kõik laabub tüüpi inimene. Ja täna ma ei tunne ise ka end ära, kui ma peeglisse vaatan. Kes see närvipundar seal on? Kuhu mu roosad prillid kadusid?

  • Ma pabistan laste pärast. Kooli pärast. Mis siis, kui nad ei saa hakkama? Mis siis, kui nad ei suuda õppida samaaegselt keelt ja uusi teadmisi. Mis siis, kui nad maha jäävad. Veel enam. Äkki nad ongi juba maha jäänud. Miks ma varem ei ole uurinud, mida siin Hispaanias esimeses klassis õpitakse? Nad lähevad ju mingi 3 aastaselt juba “kooli”. Äkki neil on algteadmised ammu selged ja õpivad juba tuumafüüsikat või kõrgtasemel astronoomiat. Äkki neil on ammu juba 5+9 selge ja nad loevad juba väikeste kirjatähtedega kirjutatud psühholoogia raamatuid? Miks ma küll ei ole nendega iga õhtu taevatähti uurimas käinud? Oeh.
  • Ok! See on ilmselgelt rumalus. Vaevalt nad veel kirjatähtedeni jõudnud on. Aga see keeleküsimus jääb ikkagi õhku. Kas lapsed suudavad piisavalt kiiresti keele selgeks saada. Kas nad suudavad endale sõpru leida ja kohaneda?
  • Kui mul õnnestub sellest koolipaanikast üle saada ja mõista, et kolm kuud tagasi ei osanud lapsed mitte ühtegi sõna ei inglise ega ka hispaania keeles ja tänaseks suudavad nad öelda täispikki laused inglise keeles ja on ära õppinud ligi 400 hispaania keelset sõna, siis mitte ei rahune ma maha vaid hakkan hoopis pabistama elukoha pärast. Meil on üsna pea vaja uut elukohta otsima hakata, sest vastasel juhul võib juhtuda, et lapsed ei saagi kooli. Täpselt nagu Eestis jagatakse ka siin kohti elukoha alusel..Seega see teema on üsna pea ukse taga.
  • Nüüd ma jõuan aga tagasi keelepaanika juurde. Mul on ka ju vaja see hispaania keel lõpuks selgeks saada. Lisaks laste abistamisele koolitöödes tuleb mul hakkama saada ka õpetajatega suhtlemisega ja kuigi ma olen tubli ja suudan moodustada juba mõningaid lauseid, siis vaevalt on mingit abi lausest “flores amarillas või nosotros comemos carne”(kollased lilled, me sööme liha), kui mul on vaja õpetaja käest küsida, et kuidas siis ka poistel läks… Saate aru jah? Kuidas ma saan olla oma lastele toeks koolitöödes, kui ma ei saa isegi juhendi tõlkimisega hakkama. Lõpuks on raudselt nii, et nemad aitavad mind. Mitte vastupidi. Emme!! Kuidas sa ei tea. Siin on kirjas, et ühenda joonega samasugused. Kuidas sa ei tea?!?! Ah?
  • No ja vahel suudan ma veel tunda paanikat selle ees, et ma ju ei oska midagi siin suures laias looduses karta ja äkki ma näperdan mingit kohutavalt mürgist põõsast ja siis ma saan mingi jõhkra mürgituse ja pean mitu nädalat haiglas passima. Või astun skorpioni peale. Või hammustab mind mingi õudne moskiito ja siis ma lähen üleni paiste ja mõtlen, et miks ma üldse siia Hispaaniasse kolisin ja Eestis oli ikka hea ja turvaline..
  • Kui ma juba oma mõttega Eestini jõuan, siis ma hakkan jälle mõtlema laste kooli peale ja pabistan end pooleks mõeldes, et äkki lastel oleks ikka Eesti koolis parem ja turvalisem ja neist kasvaksid enesekindlad geeniused. Samas pole ma just eriti palju kuulnud inimesi ütlemas, et nende parim aeg elus oli koolis käies ja ka mina meenutan kooliaega, kui kõige õudsama piina, seega äkki on neil siin lapsi armastavas ühiskonnas rohkem lootust koolielu nautida..

Igatahes. Ma lähen joon nüüd kohvi ja üritan selle muretsemise ära lõpetada. Päike paistab. Taevas on sinine. Lapsed on meeletult rõõmsad ja naudivad iga päeva, mis me siin veedame. Kõik on super! Mul oli lihtsalt vaja kusagil end välja elada..

Mis Teil mureks? Mis Te teete, kui paanika selja tagant ligi hiilib?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga