Elu

Palun ole normaalne!?

Vaatasin eile filmi oma üliägedas vintage kinos. Selleks, et pilti näha tuleb kõigepealt otsida pikkade VHS kassettide rivi vahelt mõni film, mis tundub mingil põhjusel teistest lahedam. Vahepeal on mõni kuulsam näitleja kaanepildi peal, vahepeal aga on filmil hunnikutes oskari nominatsioone. Vahepeal on lihtsalt äge nimi. Kui nüüd keegi eeldab, et ma viitsin iga kord youtube ronida ja seal 50 treilerit läbi vaadata enne, kui ma otsustan, siis pean kahjuks kurvastama. Treileri vaatamisega on kolm varianti.
Kas film on tegelikult ka sama hea nagu treiler.
Kas film on tegelikult hullult halba ja treilerisse on topitud 8 kõige ägedamat kohta, seega treileriga sai film juba vaadatud ja ülejäänud on bullshit.
Film on tegelikult hullult hea, aga kuna ta on hea tervikuna, mitte juppideks lõigatuna, siis sa ei vaata seda, sest noh..juppidena tundub film ajarasikamine.

Kuhu ma nüüd jäingi? Ahjaa. Pärast seda, kui film on olemas ja kaante seest on välja tõmmatud hiigelsuur kassett, siis tuleb see lükata VHS mängijasse. Vahel joppab ja film on juba ilusti tagasi keritud. Vahepeal ei vea ja siis tuleb oodata minut aega enne, kui saad filmi vaatama hakata. Subtiitreid loomulikult pole. Üldse pole valikuid. Vaatad täpselt nii nagu ta seal kassetilindi pealt jooksma hakkab. Ja nõnda ma vaatan oma hiigelsuure veinipunase diivani pealt ekraani poole, mis Kenti väitel ei tohiks üle 20 tolli olla. Kui te nüüd ei tea, et kui suur täpselt see 20 tolli on, siis vaadake oma teleka poole ja lahutage pool maha ja siis natuke igaks juhuks veel. Mõni peab lausa kolmega jagama.

Eile naeratas loosiõnn sellisele filmile nagu Chocolat. Täiskombo. Pildi pealt paistis Johnny Depp, filmil oli rohkelt oskari nominatsioone ning lisaks kõigele jäi nimi silma. Shokolaad.

Tegin ära kõik ülalolevad sammud ning film hakkas kerima. Prantsusmaa. Väikesesse linnakesse ilmuvad Vivienne koos oma tütrega. Linnarahvas oli sügavalt usklik ning oma vigu hoiti enda teada. Vivienne aga pani keset paastu püsti shokolaadi müüva poekese ning ei varjanud, et ta kirikus ei käi või et lapse isa on teadmata. Sellega sattus ta kiirelt musta nimekirja ja…No edasi peate ise vaatama. See kõik pani mind öösel meeletult kehvalt magama, sest ma ei suutnud seda mõtet enam peast ära saada…Vivienne oli teistsugune. Ta ei sulandunud massi. Täpselt nagu erinevused olid probleemiks toona, on nad seda ka praegu.

Alustame sellest, et jaotame kogu selle normaalsuse värgi kahte punti. Kõige pealt räägime tegudest ja mõtetest.

Kujutame ette, et sul on kolleeg, kellega oled 10 aastat koos töötanud. Korraga ilmub ta esmaspäeval tööle ja teatab, et see on tema viimane tööpäev. Nimelt on tal elu aeg olnud unistus porgandeid kasvatama hakata ja nüüd on ta valmis oma unistuse ellu viima. Mida sa teed? Patsutad käega õla peale ja soovid edu ning teatad, et oled alati valmis aitama ja piisab vaid ühe telefonikõnest, kui sa juba töökindad kätte tõmbad? Või küsid, et kas sa oled hulluks läinud, et mingite porgandite pärast oma 10 aastast karjääri hakkad vetsupotist alla viskama. Ehk oled sa see üks tuhandete seast, kes tõesti esimese variandi valib. Aga suure tõenäosusega kuulud sa nende hulka, kes arvavad, et sõber Tiit on lolliks läinud ja võiks oma viimsed mõistuseriismed põrandalt üles korjata, mõnda aega asja kaaluda ning seejärel ikkagi normaalset asja edasi ajada. Ja asi ei olegi selles, et sa tahaksid talle halba. Asi on lihtsalt selles, et sa ei mõista. Sa ei suuda end tema olukorda panna, sest sa pole seal kunagi olnud. Võib-olla oled. Võib-olla oli sinul ka kunagi unistus lenduriks hakata, aga ema ütles, et sul on halb silmanägemine ja surus su unistused alla juba enne, kui sa mähkmetestki välja jõudsid. Ja pärast seda oled sa peast välja visanud kõik lapsikud mõtted ja sellepärast ei mõista sa, et sõber on õnnelik, kui ta saab porgandeid kasvatada.

Ok ok! Jätame nüüd töökaaslased välja. Sõber Tiit ei ole veel alla andnud! Mida need töökaaslased ka teavad?? Ja nõnda läheb ta oma sõpradega välja õlut jooma ning räägib oma unistustest ja eesmärkidest. Pajatab neile visioonist ja viisaastaku plaanist. Sõbrad muidugi kaotasid sõnajärje juba porgandite peal ära ja nüüd püüavad mitte naerma hakata. Aga Tiit näeb ja sa teab, et tema plaan on nende jaoks mõttetu ja tühine ja väärtusetu. Aga ta ei ole veel alla andnud! Mida need sõbrad ka teavad.

Ja siis tuleb aeg tööle hakata. Porganditega mässamine pole väike töö ja oma unistuste nimel peab kõvasti vaeva nägema. Ja sõprade jaoks jääb pisut vähem aega ja ega nad Tiiduga lõpuks tahagi kokku saada, sest ta on see imelik porgandivana, kes ei oska enam oma töökaaslasi taga rääkida ja kellel pole midagi halba enda juhataja kohta öelda.

Ja korraga ongi Tiit ebanormaalne. Teistsugune. Sellepärast, et ta otsustas teha midagi omamoodi. Sellepärast, et ta mõtleb teistmoodi.

See on ainult üks näide. Samamoodi on imelikud need, kes tegelevad võrkturundusega või lähevad tööle, kus on ainult tulemustasu. See ei ole ju normaalne, sest üldsus ei oleks iial nõus midagi sellist tegema. Ebanormaalsete alla liigituvad ka need noored, kes ülikooli ei lähe ja need, kes otsustavad pärast esimest kohtumist kokku kolida. Imelikud on need, kes otsustavad kolida võõrasse riiki ilma, et nad seal iial käinud oleks. Ebanormaalsed on need, kes ei vaata telekat ja ei loe uudiseid.

Inimestele meeldivad normid. Kui midagi on kord juba mõne normi järgi seatud, siis on patt sealt üle astuda. Kui kõik sinu ümber on masendunud, siis ei tohi üksi nurgas naerda. Kui kõik tantsivad, siis on kahtlane keset ruumi üksi seista ja vaadelda, sest muidu hakkab teistel imelik. Ja see oleks ju kuritegu?

Vahel juhtub veel nõnda, et lisaks teistsugusele maailmavaatele on porgandikaubitsejal veel hästi peenike hääl.

Seega võite kindlad olla, et ega tal põhikoolis elu lihtne ei olnud. Sest peenike hääl meesterahval ei ole ju normaalne. Mis siis, et ta seda muuta ei saa. Mis siis, et tegelikult vahet ei ole. Aga see ei ole normaalne ja seega on meil õigus teda maha teha?

Kui vanasti vaadati lihtsalt tänaval imelikult, siis tänapäeval on olemas internet. Seal saavad ka need õnnetukesed, kes muidu ei julge kõva häält teha, oma arvamust avaldada. Ja nõnda olen ma juba mitu päeva sattunud kommentaaride peale, kus tehakse mõnuga maha kõrendeid. Ma ausalt öeldes pole siiamaani aru saanud, kus täpselt normaalsuse piir jookseb, aga ma tean 100%, et mina seal allapoole joont asun. Ja seega selgub, et on olemas normaalsed naised, kurvikad naised..no ja siis on vist tükk tühja maad enne, kui mina tulen. Minusugused peaksid enda kondid varjama mõne suurem ürbiga, et teistel kõrvaolijatel halb ei hakkaks. Sest noh! Kõrend ei ole normaalne.

Ma olen juba alla andnud seletamast, et tegelikult ma söön väga korralikult ja mu peres ongi kõik kõhnad ja blablaa. Uskuge mind. Kui ma oleks iga kord saanud euro, kui keegi mind “ma ju tean küll, et sa tegelikult sööd ainult porgandeid” pilguga vaadanud on, siis ma küll miljonär ei oleks, aga tõenäoliselt üsna korraliku auto raha oleks koos.

Ma arvan, et pärast porgandeid pole vist mõtet seksuaalsel orientatisoonil või nahavärvil pikemalt peatuda. Kui juba porgandid on saatanast, siis mis enam sellega.

Miks ei võiks kõik küll normaalsed olla? Miks ei võiks kaaluda kõik naised 65 kilo ja olla 1.70 pikad ja miks ei võiks kõik mehed olla musklis ja mehised ja miks ei võiks kõigil olla 2-korruselised majad ning Ferrarid maja ees, et inimesed ei peaks taga ajama mingeid normaalsuse piire. Või siis äkki võiks hoopis kõik aru saada, et normaalsust pole olemas ja iga inimene on ideaalne täpselt sellisena, nagu ta on.

Tegelikult on tõsi ka see, mis filmis välja tuli. Tegelikult on meil kõigil veidrusi, aga mingil põhjusel hoitakse need enda teada. Kardetakse teistele näidata oma teistsigust maailma. Kardetakse mõelda teistmoodi. Surutakse alla oma päris mina..

Igatahes. Vaadake filmi! Ülihea! Tee, mida sa armastad. Usu, mida sa tahad! Ole, milline sa tahad! Armasta, keda sa tahad. Oluline on see, et sa oleks õnnelik. Oluline on see, et sinu teod ei teeks haiget nendele, kellega sa koos elad või oled. Oluline on see, et sa ise tunned, et sa oled ilus. Nii seest kui ka väljast. Ja kui inimesed sinu ümber ei oska seda hinnata, siis tuleb otsida uued inimesed enda ümber.

Unustage ära oma normaalsuse piirid!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga