Lapsed,  Määratlemata

Halvasti kasvatatud lastest

Oooh, kui hirmus teema. Aga eile tuli ühes kommentaaris välja, et kõige suuremaks hirmuks võib olla ka teiste inimeste hukkamõist laste kasvatamise teemal. Pärast ei suutnud seda enam peast välja saada ja nõnda panen täna osad mõtted kirja..

Kui ma mõtlen laste kasvatamisele, siis tulevad mulle esimesena pähe kaagutavad kanad, kes käivad ja nokivad igal pool, kus nokkida annab.

Ja kui ma mõtlen nokkivatele kanadele, siis tuleb mulle meelde minu Nupsu(www.nupsu.ee) ajastu, mil ma 20 aastasena täpselt samasugune olin ja arvasin, et ma tean kõike. Toona oli Nupsu veel Perekooli laadne foorumi põhine platvorm. Ma teen nüüd väikese listi asjadest, mis olid minu jaoks kõige kuumemad teemad, kus oma sõna sekka öelda:

  • Miks ei suuda osad emad raseduse ajal kohvi joomist või suitsetamist maha jätta? See ei ole nii raske. Mina jätsin mõlema lapsega päeva pealt suitsetamise maha, kui ma triibud kätte sain.
  • Miks keeldutakse vaktsiine tegemast?
  • Miks ei suudata oma lapsi oma voodis magama harjutada ja võetakse nad mugavusest enda kõrvale.
  • Miks ei saada aru, et hüppekiik on ilgelt kahjulik laste jalgadele.
  • Miks mõned joodavad lastele enne esimest eluaastat lehmapiima sisse. Kuidas nad ei tea? Miks nad raamatuid ei loe?
  • Kuidas on võimalik, et rinnapiim saab otsa. Kui mul laps esimesed kolm kuud intensiivis oli, siis ma suutsin kaks kuud kõvasti vaeva nähes oma lapsele piima viia. Kuidas ülejäänutel saab siis otsa saab? Ah?
  • Miks ei suudeta oma lapsi potile õpetada? Mul oskasid juba mõlemad lapsed aastaselt potil käia. Miks Teil siis kolme aastased veel mähkmetega ringi käivad? Ah?
  • Kuna mina kasutasin lastel marlimähkmeid, siis mul oli tõsiselt midagi Pampersiemmede vastu, kes olid minu jaoks justkui kriminaalid oma keemiat täis mähkemetega ja oleks pidanud vangi pandama, et nad loodust nõnda risustavad.

Ma parem ei hakka seda listi pikemaks venitama, kuigi oli veel sada asja, mida ma mõista ei suutnud. Pooled korrad oli mul tõesti ilgelt suur missiooni tunne ja soov jalg maha panna. Ja siis olid need korrad, kui mul lihtsalt oli vaja oma nina mõnda teemasse toppida ja nii palju hagu alla toppida, et asi põnev oleks. Nagu näiteks vaktsiinid. Mul polnud õrna aimugi, et mis on positiivsed ja mis on negatiivsed küljed aga no oli vaja targutada…

Ja nõnda siis juhtus nii, et kui keegi tegi postituse teemal, et rinnapiima on liiga vähe, siis tulin mina ja teatasin, et: “Sellist asja nagu liiga vähe rinnapiima ei ole olemas! Laps võib muude asjade pärast ka rahutu olla. Ära pane laiska ja võta end kokku. Muidu oled järjekorda nõme pudeliemme!” Ma arvan, et ma tegin selle inimese päeva ilmselgelt palju toredamaks, eks ole?

Nõnda kulus üsna mitu väärtuslikku tundi minu päevast Nupsu portaalis passides, kus ma siis “tarka” panin ja pudeli- või Papersiemmesid taga kiusasin.

Kasvatamisest. Kogu see teema on tegelikult üsna keeruline ja igal väitel on mitu aga. Igal reeglil on mitu erandit..Aga! Kui me räägime kasvatamisest, siis me räägime laste käitumisest ja on asju laste käitumise puhul, mida ma mõistan ja kus ma ei saa aru, miks on vaja hukkamõistu. Ja siis on asju, mida ma ei mõista ja kus ma tahaks kanadega kaasa kaagutada..

Ma mõistan, et:

Laps ei pea alati hästi käituma. Kuidas saakski eeldada, et laps, kes bussis röögib, on AUTOMAATSELT halvasti kasvatatud laps. Aga äkki ta on väga väsinud ja näljane ja tal on vastik istuda nõmedas bussis, kus on liiga palju inimesi ja mis ei lõpeta loksumist ja süda on paha. Ma ka röögiks, kui kõik mind selle peale imelikult ei vaataks. Ma vihkan busse. Ma ei istuks elu sees vabatahtlikult bussi peale, kui mul vähegi mingi muu võimalus on. Ja miks üldse last peaks kottima, et sul on nüüd paha, et ta röögib. Pane kõrvaklapid siis pähe ja kuula muusikat. See on mingi täiskasvanute värk, et kõik tunded peab alla suruma ja siis seesmiselt kannatama nii kaua kuni sa enam ei suuda ja siis satud vaimuhaiglasse, sest nii palju masendust on välja laskmata, et sa enam ise ka ei saa aru, mis sul viga on…Vahel on vaja röökida. Kent just rääkis loo, kuidas ta iga kord plaksutab, kui lennuk maandub. Karjub kõva häälega “Wooohoooo” ja hakkab ennast unustavalt plaksutama. Kas see tähendab, et ta on halvasti kasvatatud täiskasvanu? Läheb mõnda aega enne kui mõni esialgsest šokist toibub ja hakkab kaasa plaksutama.Ülejäänud korralikult kasvatatud täiskasvanud vahivad mõrtsuka pilguga, et kuidas nüüd selline jobu lennuki peale sattus…Kas tal ema ei ole õpetanud, et….

Laps ei pea oma emotsioone varjama. Miks eeldatakse, et laps PEAB igas olukorras külma närvi säilitama? Laps ei tohi olla poes kurb ja nutta, et emme talle uut autot ei ostnud. Aga kurat küll! Kui Kent mulle poest mandariine ei toonud, siis ma olin ka kurb ja hakkasin nutma. Kas ma olen ka nüüd halvasti kasvatatud täiskasvanu? Ma ju tahtsin ja Kent ei ostnud! Oleks võinud naeratada ja seesmiselt surra, sest ma ju tegelikult ka nii väga tahtsin neid.

Lapsel on ka õigus vahel halvasti öelda. Miks ei tohi laps öelda oma emale, et tal on kopp ees ja see numbrite õppimine on nõme ja üldse emme ise on ka nõme! Miks sellise asja eest peab nurka minema. Kent ka vahel ütleb, et ma olen ilge sitapea, et ma kunagi ta triiksärke ei triigi. Ja ei ole ilus öelda ju nii? Aga vahel on nii kiire, et viimasel minutil on vastik triiksärki triikida ja kõikidel on õigus oma emotsioone välja elada. Või oleks ma pidanud ta nurka viima?

Ehk siis ma tahan öelda, et kui laps kuidagi moodi käitub, siis ma mõtlen kõigepealt, et mida ma ise samas olukorras teeks..Ja kui ma olen vahepeal samamoodi käitunud, siis ma ei hakka kohe kritiseerima, et vanemad on raudselt liiga palju järele andnud ja seega on laps halvasti kasvatatud..Lihtsalt on oluline, et vanemad räägiks sellistes olukordades oma lastega ja üritaks aru saada, mis tekitab seda halba emotsiooni. Lisaks ma usun, et on oluline, et vanemad seisaksid oma laste eest, kui neil on vastik ja paha. Mitte ei tunneks häbi ja ei suruks alla lapse emotsioone vaid aitaks lapsel nendest üle saada. Kui lapsel on bussis nigel olla ja ta röögib ja sa tahaks häbist maa alla vajuda ja püüad lapsele selgeks teha, et ta PEAB vait jääma, siis mis signaale laps sellest saab? Et tema tunded ei ole olulised ja ta on mingi friik keset bussi, keda kõik vahivad. Mul on vahel laps öelnud pärast paari küsimust, et ta lihtsalt tahab nutta. Ja kui nii siis ma lasen tal lihtsalt nutta ja sada aastat ei huvita mind need hindavad pilgud mu ümber. Las laps nutab, kui ta tahab nutta!

Mida ma ei mõista? Lühidalt öeldes ei mõista ma kahte asja. Ebaviisakust, vägivalda.

Ma usun, et igale lapsele on võimalik õpetada ilusaid sõnud. Aitäh, palun, tere, head aega. Elementaarne viisakus. Lapsel on õigus olla kuri, kui tal on paha olla ja ta ei oska enda tundeid teistmoodi välja elada. Aga ta peaks oskama pärast seda ka vabandust paluda.. Ma ei ole nõus sellega, et laps jookseb kellegi kogemata pikali ja selle asemel, et appi minna ja vabandada, jookseb naerdes minema..

Ma ei mõista seda, kui laps virutab lasteaias kellelegi nimelt rongiga vastu pead, sest see võttis endale viimase punase kriidi ja siis jookseb naerdes minema. Kas ma lähen lähen poes kellelegi kallale, sest ta haaras viimase paki piima, kuigi ma just spets piima pärast poodi läksin?? Ma olen ka kuri ja mõtlen, et raudselt sellel mutil juba on 10 piimapakki kodus, aga mul pole ju ühtegi ja et maailm on täis ebaõiglust ..Aga ma ei viruta talle kusagil nurga taga kurikaga vastu pead sellepärast. Vägivald ei ole ok. Seda peaks iga laps teadma. Ja kui laps ka kaldub oma paha tuju lüües välja elama, siis peaks sellega tegelema iga jumala päev, et laps mõistaks, et saab ka teistmoodi enda viha välja elada.

Ma usun, et kui oma last tundma õppida, siis on võimalik palju ära teha. Mul on näiteks kaks täiesti erinevat last. Chrisile piisab seletamisest, et aknalaua peale ei tohi ronida. Talle seletad ära, tood näiteid siit ja sealt ja ongi korras. Kennethile proovisin ma mitu kuud jutti selgeks teha, et aknalaud ei ole ohutu koht, kus olla ja sinna ei tohi minna. Kohe kui ma jutu lõpetanud olin, siis ta läks ja ronis uuesti aknalaua peale. Pärast seda, kui ma neli kuud järjest teda sealt maha tõstsin, siis lõpetas ta lõpuks ära. Kennethi puhul toimib ainult järjekindlus koos seletamisega, sest ta kipub ära unustama, et miks mõni asi oluline on 😀 Kui oli uneaeg, siis ma ei mäletagi, kui kaua aega me teda voodisse tagasi vedasime enne, kui ta sealt enam välja ei tulnud. Ma usun, et see trall kestis ikka mitu kuud. Ta oli nii kaval! Kord oli tal vett vaja, siis vetsu minna, siis jooksis lihtsalt voodist välja ja proovis eest ära liduda, kui me teda tagasi üritasime viia. Ja pärast seda, kui oli palju nalja saanud, siis ta hakkas röökima. Röökis ikka mitu tundi vahel. Ma mäletan, et oli õhtuid, kui ma istusin Kennethi voodi kõrval, hoidsin põlvedest kinni ja liigutasin end nagu hull vaimuhaiglast edasi tagasi. Aga täpselt nagu Kenneth, olime ka meie üli kanged ja ei andnud alla. Ma arvan, et lõpuks ta tüdines sellest röökimisest ära ja ei viitsinud enam taielda iga õhtu. See oli üks imeline päev, kui Kenneth voodisse minnes kohe pea padjale pani ja 5 minutit hiljem magas. Alates sellest ajast on selle asjaga rahu majas. Kohustustega on aga hoopis vastupidi. Kenneth koristab ja peseb nõusid suurima rõõmuga. Chrisile peab iga kord meelde tuletama, et koduste töödega on tiimitöö oluline. See paneks hea meelega laiska päev otsa.

See, et Kenneth üle kahe kuu iga õhtu voodist välja jooksis ja ei olnud nõus magama minema, kuigi ta oli ise jumala väsinud ja me ju tahtsime ainult talle kõige paremat..see ei tähenda, et ta see 2 kuud ilgelt halvasti kasvatatud ja sõnakuulmatu laps oli. Või tähendab? See, et Chris oma asju jagada ei tahtnud, aga Kennethi asju luba küsimata võttis…see ei tähenda, et ta need pool aastat kasvatamatu laps oli. Lihtsalt läks aega ja palju seletamist ja vahel koos nutmist ja natuke nurgas käimist, kui suurest vihast mõni asi Kennethi suunas lendama hakkas..Chrisil on siiamaani vahel raske mõnda asja jagada. Aga kõiki asju ei peagi ju. Mõned asjad võivad ka täitsa omad olla. Aga ma pidin peaaegu uhkusest lõhki minema, kui Chris paraadil oma ainsa maast leitud kommi ära andis, kui teine poiss kurvalt ilma jäi. Pool aastat oli ta küll suur egoist. Aga kindlasti mitte halvasti kasvatatud. Vahel läheb lihtsalt aega enne, kui laps mõne uue “hästi kasvatatud lapse” nipi selgeks saab.

Laste kasvatamine ei ole lihtne töö ja ma usun, et lapsi on üsna keeruline “halvasti” kasvatada. Kõik ju annavad endast parima. Kuuuiiii nad muidugi just ei anna ja õhutavad iga päev oma lapsi vägivalda kasutama ja õpetavad neile roppusi, mida siis lasteaias kasvatajale ette laduda, kui see taldrikut käseb tühjaks süüa ja annavad eeskuju, et on ok karjuda Maxima poe kassas teenindaja peale, sest viimane ei müü kell 9 hommikul õllet.

Ooijah. Tegelikult on ju kogu sellel lool ka täiesti teine pool. See, kus mängivad põhilist rolli just need samad vanemad, kes ei seleta oma lapsele, miks ei ole mõistlik osta 16ndat legokomplekti, kui kodus ootab veel 3 avamata karpi ja lihtsalt annavad järgi ja ostavadki. Sest ta ju niiiii väga tahab. Ja siis lapse hakkabki iga kord röökides asju nõudma.

Osade asjadega olen ma vahel siiamaani kritiseeriv sitapea ja tahaks ilgelt mõne piprase kommentaari õhku visata, kui ma mõnda nelja aastat mähkmepambuga ringi näen jalutamas. No kuidas! Ma lihtsalt ei saa aru. Vahel on vabandus, et ta on nii põikpäine ja paneb ise alla endale. No viska minema siis need mähkmed. Kaua ta ikka püksi viitsib pissida?!?

Vahel ongi nii, et mõned vanemad lihtsalt ei viitsigi oma laste kasvatamisega tegeleda ja ei viitsigi neile seletada miks üks või teine asi halb on nõnda kasvavad siia ilma need jobud, kes autosid kriipides teise vara ei austa ja koolis vahetunnis klassikaaslasele peksa annavad..

Nojah. Mida rohkem ma edasi kirjutan, seda rohkem mõtteid tuleb.

Mul on tunne, et laste puhul on eeldamist liiga palju. Baari astudes ju ei eelda kohe, et kõik õlleklaasi taga istuvad mehed on oma naiste eest põgenenud alkohoolikud. Tänaval mõnda naist nutmas nähes ei eelda ju kohe, et ta kannatab raudselt kodus vägivalla all. Ikka mõtled, et äkki oli halb päev või äkki keegi suri ära.. Laste puhul on kuidagi nii, et kui laps röögib, siis on automaatselt halvasti kasvatatud..

No ja nendest hukkamõistvate pilkudega kanadest. Nagu postitusest selgub, siis vahel on kanadel õigus ja poes röökiv laps ongi halvasti kasvatatud ja ta röögibki sellepärast, et ema ei osta talle midagi, mida ta VÄGA tahab ja eelmine kord nutmine aitas. Aga võib-olla on see röökiv laps lihtsalt kurb ja ei röögi mitte sellepärast, et see aitas eelmine kord uut mänguasja saada. Vaid lihtsalt sellepärast, et ta on kurb.

Mida Teie sellest teemast arvate?

2 kommentaari

  • seitsmemaajameretagahispaaniakuningriigis

    Ehh, jah, keeruline teema! Võtan siin ka juba mitu päeva hoogu, et oma raskest teest lapse mähkmevabaks saamisel kirjutada 🙂 Ja sellest, et mõni laps on kohe eriliselt uskumatult kangekaelne 😀 (või nad kõik?) Meil on kodus nii, et mina olen bad cop, (kangekaelne ja reegleid armastav) ja laste isa on see tore good cop…sellise komboga on laste kasvatamine igatahes jube raske, vahel ikka ütlen mehele, et damn, meil on lapsed ikka täitsa kasvatamata ja enam neist vist asja ei saa 😛 Aga ei, tegelikult on nad tublid tegelased ja lootust ikka on 🙂

  • Liis / 24tundi

    Seda ma olen tähele pannud, et kui ühist keelt ei ole, siis lähebki kõige õpetamise ja selgeks tegemisega kauem aega..Kõige hullem on see, et kui üks ütleb, et tee see ära ja siis sa saad magustoitu ja siis tuleb teine ja premeerib pooletunnist jonnituuri jäätisega. Aga selle mähkmeteemaga… Kui ma poleks mitu nädalat jutti praktiliselt iga päev pissiseid riideid pesnud ja sada korda salaja laua ette tehtud pissiloiku astunud ja tundnud, kuidas terve elamine ka pärast korralikku küürimist ikka selle sama jama järgi haiseb, siis ehk ma suudaks mõista, et on olemas kangekaelseid lapsed, kes vabatahtlikult nädalate viisi potile istumise asemel püksi pissivad. Aga kuna mul on üks kõige kangem väänik üldse ja isegi tema ei suutnud üle kahe nädala pidevalt pissiste pükstega ringi käia, siis ma oskan öelda ainult seda, et sihikindlus viib võidule ja kui mähkmed aknast alla visata ja lapsel enam muud varianti ei ole, siis küll ta lõpuks sinna potile ka istub, sest kuigi alguses on ju mõnus ja soe, siis üsna kiirelt läheb see tunne üsna vastikuks 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga