Elu

Miks Kent alati peaaegu lennust maha jääb? Storytime.

Ma pean täna öösel Kentile kell 12 öösel lennujaama järgi minema. Mitte sellepärast, et Kent nimelt nõnda hilise kellaaja oleks endale otsinud, et ma siis keset ööd sõitma peaks..Vaid hoopis sellepärast, et ta jäi eile oma lennuki pealt maha ja siis oli vaja võtta, mis antakse. Kui Kent eile kirjutas, et tal oli fookus kusagil mujal ja ta sellepärast kellaaegadega midagi sassi ajas ja lennuki pealt maha jäi, siis ma ausalt öeldes ei reageerinud mitte kuidagi. 
Kent üldse alustas oma lennukiga lendamise karjääri vasaku jalaga. Ma mäletan, et ta teenis endale välja koolituse Mallorcale. Kent palus mul uurida online check-in asja aga ma vist ei viitsinud  või siis unustasin sellega tegeleda ja lõpuks oli see aeg juba möödas, kui seda teha sai. Ma siis veel rääkisin Kentile, et no filmides ka ju joostakse lennu peale, et vaevalt nüüd see midagi muudab, et tegemata jäi. Oiiii, kuidas ma eksisin. Lennuk läks Riia lennujaamast ja Kent palus, et ma ta lennujaama ära viiks. Ma muidugi üldse ei viitsinud ja üritasin talle mitu päeva selgeks teha, et ta võiks hoopis bussiga minna. Kuidagi ma ikkagi leebusin ja nõnda me siis startisimegi üsna varakult lennujaama poole. Tuleb aga välja, et mitte piisavalt varakult.  Panin ta lennujaama maha ja olin juba teel tagasi Tartu poole ja üritasin kuidagi pihta saada, kuhu ma täpselt minema pean, kui Kent mulle helistas ja ütles, et ta jäi lennust maha. Ma olin jumala veendunud, et ta teeb nalja aga kui tema hääl kohe üldse rõõmsamaks ei muutunud, siis ma keerasin otsa ümber ja korjasin ta peale. See oli ikka nii valus. Täpselt selline “lange põlvini ja röögi jumala poole” tunne. Kent ei jäänudki otseselt lennust maha, vaid talle öeldi, et check in on lõppenud MINUT tagasi ja enam ei saa midagi teha…See tegi olukorra veel hullemaks. Oleks veel reaalselt lennuki järel jooksnud ja üritanud kuidagi kinni haarata lennuki küljest aga mingi check in??! Oleks too hetk teadnud, et tegelikult on võimalik piisavalt veenvalt rääkides viimasel minutil ka lennuki peale saada, siis ei oleks pidanud terve tee tagasi pisar silmanurgas sõitma. Pisut rääkisin ma sellest oma blogis ka SIIN.
Siis, kui Kent lendab..siis peaaegu alati tiiva lähedal.. 😀
Seega miks ma ikkagi ei reageerinud kuidagi? Teate neid töökaaslasi, kes alatasa hilinevad? Alguses vaatad imelikult, aga lõpuks oled nii harjunud, et kui tüüp lõpuks õigel ajal end kohale veab, siis vaatad nagu kummitust.. No mul on Kenti ja tema lendudega samamoodi… Ega see esimene kord pole..
Kord ta pidi Norra minema. Viisin ta ilusti siis bussi peale ja pärast seda möllasime poistega Tartu linnas ringi. Olime just jõudnud Lõunakeskusesse, kui Kent mulle helistas. Ma arvan, et möödunud oli ligi kaks tundi. Teatas siis mulle, et ma hakaku kohe auto poole minema, sest ta oli just check-ini jõudnud ja avastas, et tal pole ei passi ega ka id-kaarti. Ma ei osanud midagi selle peale kosta. Küsisin, et kuna lennuk väljub…väljus nii, et mul oli aega natuke üle kahe tunni, et jõuda Tartust koju, mis asus 15km Tallinna poole (6 km maanteest eemal), sealt haarata dokumendid ja siis otse Tallinna poole. See 2 tundi kuulub kindlasti minu top 10 kõige pingelisemate sündmuste nimekirja. Ma sõitsin ühes käes rool, teises käes telefon, kus oli Waze lahti, et ma näeks..teed?! 😀 Telefoni hoidsin ma käes, sest mul polnud seda asja, kuhu telefon panna ja akna juures on ainuke koht, kus meie pommikindlas autos levi on. Ma mäletan kogu sõidust ainult seda, et ma tuhisesin autodest mööda, kui püssikuul ja seda hetke, kui ma lõpuks Kenti nägin. Seisis seal lennujaama sissesõidu tee peal. Tegin värisevate kätega akna lahti ja viskasin talle kõik sülle, mis ma istmelt kätte sain ja juba ta jooksis. Ja siis läksin rahunesin umbes 5 minutit Ülemiste keskuses kuni Kent mulle helistas ja ütles, et teda lasti veel redeliga lennuki peale ja kuidas ta lennukisse sisenedes “F*** yeah” karjus ja kõik teda imelikult vaatasid. Hämmastaval kombel oli tüüp suutnud ilma dokumentideta check in-i teha. Ma ei tea, kuidas tal see küll õnnestus. 
Kent lennujaamas. Ainult rulluiskude asemel on viksitud kingad 😀
Jep…ma sõitsin tagasi Tartusse püsikiirusehoidjaga ja pigem vajutasin pidurit, kui kellestki mööda sõitsin.. 😀
(Vahemärkuseks: Viimane check-in on tund enne lendu.)
 Kord oli Kent Indias ning tal oli vaja enne lennujaama minekut veel viimane kiire 5 minuti asi korda saata. 5 minuti asemel läks aga rohkem ja 40 minutit hiljem oli Kent juba check-ini hiljaks jäänud. Nagu minevik on õpetanud, siis check-ini saab veel tehtud. Aga probleem oli selles, et Kent hakkas ka lennukist maha jääma, sest sõit lennujaama võttis kauem, kui aega oli lennuki õhku tõusmiseni. Kent jooksis esimese takso peale ja ütles, et mul on vaja saada lennujaama ja seda kiiremini, kui see tavaliselt aega võtab. Taksojuht juba hakkas seletama, et (proovige nüüd seda hindu aktsendiga) “No no..I can not this fast. No possible..” kui Kent talle pisut suurema rahanumbri käe peale pani ja taksojuht selle peale gaasi vajutas. India teedel ei ole väga võimalik möödasõite teha, sest…no seal pole ruumi. Aga kui on kiire, siis on taksojuhid valmis kasvõi pooleldi kõnniteedel sõitma ja on seega üsna harjunud ohtlike olukordadega. Kentil oli terve tee küüned istme sees, kuid mõni koht olevat nii õudne olnud, et isegi taksojuht ohkas kergendunult ja teatas, et “It was veeery close..” Lennujaama jõudis Kent igatahes elusa ja tervena. Ma kujutan iga kord ette, kuidas Kent paanikas mööda lennujaama jookseb ja kuidas ta üritab oma 30 kilose kohvriga inimestest mööda manööverdada nõnda, et ta kedagi maha ei koksaks ja kuidas inimeste massid kahte lehte tõmbavad, et teda läbi lasta. Reaalsuses pole see raudselt nii naljakas, kui minu peas. Aga igatahes ta jõudis lennujaama ja tuhises taas läbi rahvamasside otsides õiget kohta, kus lennukile pääseda. Hindu, kes teisel pool letti oli polnud muidugi eriti vaimustuses, kui Kent teatas, et lisaks check inile on tal ka pagas lennukile saatmata. Ma ei tea, kas mingid inglid on Kenti poolt, aga tema kohvrile tuldi spetsiaalselt järgi ja selle tüübi nägu, kes seda tegema pidi, olevat nõnda depressiivne, et kui pilgud võiks tappa, siis Kent oleks sinna samma kukkunud. Ja kui see kõik ei ole veel piisavalt palju probleeme, siis oli see ka ainuke lennufirma, kes nõudis krediitkaarti, millega pilet ostetud oli ja kuna see pilet oli ostetud krediitkaardiga, mis ei olnud Kenti valduses ja inimene, kes seda omas peesitas parasjagu rannas ja pidi jooksma selle jaoks tagasi hotelli. Kuna Indias on ka probleeme interneti kiirusega (10G, nagu Kentile öelda meeldib), siis ei tahtnud pilt kuidagi kohale jõuda. Esiteks suutis Kent välja rääkida end sellest, et krediitkaart pidi reaalselt olemas olema ja siis suutis ta veel lisaks veenda inimest teisel pool letti, et krediitkaardi pilt saadetakse meili peale. Ma üldse ei imestaks, kui see tüüp suudaks lennuki ka tagasi pöörama panna ja talle spets järgi tulema. Lõpuks anti Kentile roheline tuli ja nõnda ta siis jooksis mööda lennujaama ja läbi raadiosaatjate levis kuuldus heledanahalisest eurooplasest, kes sprinti tehes üsna pea peaks järgmisesse punkti jõudma. Ja nõnda siis näidati talle kord ühele poole ja siis teisele poole suunda, kuni viimane talle teatas, et ta on jõudnud ja võib hoo maha võtta. Taas redelist üles ronides tänas varasemalt leti taga seisev tüüp teda pildi eest, mis olevat lõpuks läbi nigela neti end pressinud ja tüübi meili peale jõudnud. Taas sai Kent tõmmata linnukese järgmise peaaegu maha jäänud lendamise taha.
Mul ei ole väga palju lendava Kenti pilte. Seega selfie lehmaga..

Ja lehm rannas. Sest see on Indias täiesti ok..
Ja neid lugusid on veel. Kirjutasin ühest viimasest ka oma blogis. 
Ja sellepärast ei ole ma absoluutselt imestunud, et Kent taas lennust maha jäi ja et mina talle kell 12 öösel pean järgi sõitma. Koos lastega. Sest nad ütlesid, et nad keelduvad magama minemast ja katsetavad ära kõik teadaolevad lollused, mis nende peas kunagi tekkinud on, kui ma nad koju jätan. Jeee!

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga