hispaania

Lossi elama?

Oo imelised pühapäevad!! Pühapäeviti on meil perepäevad, mis tähendab, et sellel päeval me ei tohi tööd teha ja võtame aja maha. Eelmine pühapäev algas muidugi kohe eriti eriliselt, sest Kent vedas end enne mind üles ja tõi mulle kohvi voodisse. Ja kui juba päev algab kohviga voodis, siis tõotab tulla üsna eepiline päev!

Kõigepealt me üritasime umbes tund aega plaani teha. Kuigi me pakkusime välja nii mägironimise, metsas käimise kui ka randa minemise, siis poisid kisendasid justkui ühest suust, et nemad on nõus AINULT mänguväljakule minema. Kuna mulle siin blogis üsna ammu soovitati ühte parki, mis meile lähedale jääb, siis otsustasime, et alustame perepäeva sealt. Parque Duque.

Otseloomulikult ei saanud me sealt pargist enne minema, kui lapsed olid istunud vähemalt kaks korda iga kiigu peal ja lasknud vähemalt 20 korda alla igast liumäest, mis pargis leidus, olid tiigis üle lugenud kõik kalad ja põrnitsenud kivikujudena vähemalt 10 minutit tiigivee põhja, et üles leida kilpkonn, keda ma enne neid näinud olin, aga nüüd kusagile teadmata kadunud oli…kui nad olid istunud iga trenažööri peale, mis seal pargis leidus ning vahtinud mõnda aega roosiaias olevaid roose ja seejärel jooksnud üles-alla treppidest, mis pargis asuva lava ees on…alles siis saime edasi liikuda. Ahjaa. Enne pargist lahkumist avastasid nad veel kassid ja kassipojad. Enam ma ei saa muidugi laste peale midagi ajada, sest nüüd olin mina see, kes üritas vähemalt 15 minutit kassipoegi kätte saada, mis mul muidugi ei õnnestunud.

Pargid on siin Hispaanias ikka nõnda ilusad ja hästi planeeritud, et tundub, et siin veedavad maastikukujundajad laua taga plaane kritseldades kõvasti rohkem aega, kui need tüübid, kes Tartu Kaubamaja disainisid. Selle vana kaubamaja, mis ei ole maha lammutatud…

Igatahes veetsime me pärast parki üsna pikalt aega internetti otsides, sest Kentil tuli plaan külastada mõnda siseveekogu. Kui me lõpuks mõned toredat levipulgad leidsime, siis avastasime, et umbes poole tunni tee kaugusel on üks hiigelsuur järv. Kõigil oli selleks hetkeks juba üsna kuum, seega võtsime suuna sinnapoole..

img_6827

Kui me mõnda aega sõitnud olime, siis oli tunne, nagu oleks Eestisse jõudnud. Korraga oli kahel pool teed kõrge mets, mis oli aiaga piiratud. Tavaliselt näeb siin kahel pool teed suuri põllumaid, istandusi või siis mäeseina. Seega metsa sisse sattumine on alati midagi huvitavat.

Jumal tänatud, et ma blogi pean, sest see sunnib mind end kokku võtma ja järele vaatama, et kuhu ma siis ikkagi sattusin. Tark google väidab, et me sõitsime läbi pargi, mis on suurem, kui 167 000 hektarit ning kus asub Euroopa üks tähtsamaid korgipuu salusid. Väljalõige ühest blogist: “Läänest ja idast puhuvad tuuled puistavad metsa peent udu, mis tekitab mulje, nagu jääks aeg seisma…” Üleüldse on kõik artiklid antud ala kohta taevani ülistavad, seega me ilmselgelt peaksime sinna tagasi minema…

Kuna me aga too hetk ei teadnud, et me sellise erakordse metsa kõrval oleme, siis järgisime GPS-i juhiseid ja sõitsime edasi. Ikka järve otsides. Mingi hetk jõudsime metsast välja ja algas mäkketõus. Tundus üsna kahtlane, et järv mäe otsas on ja üsna pea saime ka kinnitust, et järv on kaugel kuristikus ja meie kõrgel üleval. Kuna seal mägiteel ümberpööramine oleks aga eluohtlik olnud ja me juba märkasime, et pisut eemal paistab üks lossi moodi ehitis, siis mõtlesime, et teeme väikese pausi ja lähme vaatame, kuhu me sattunud oleme..

img_6845 img_6839

Lossi juurde jõudmiseks pidi läbima teekonna, mis oli sama raske nagu Munamäkke ronimine. Seega ei saa seda väga pausiks nimetada. Pigem kõva trenn koos lõõmava päikese ja lukus kõrvadega. Aga lihtne ongi ju igav?!

img_6855 img_6862 img_6883

Ma tegelikult pean ausalt tunnistama, et ma pole kunagi osanud losside ja kindluste ilu hinnata. Ma olen pigem see, kes esimesel võimalusel lagunenud lossimüüri otsa ronib ja seal siis seal edasi-tagasi turnib. Seekord oli aga kõik hoopis teistsugune. Jõudsime läbi kaare ning leidsime end müüride vahelt, kus elu käis. Ei olnudki varemed. Olid kitsad tänavad, kus mõlemal pool teed õitsesid lilled. Tänavatel olid korterid ja läbi korterite klaasist akende piiludes võis näha möbleeritud kööke või elutubasid. Avastasime ühe tänava, mis lõppes rõduga. Rõdu pealt avanes imeline vaade järvele(mida me taga ajasime) ja mägedele. Seda korterit, mis seal rõdu kõrval oli, sai ka soovi korral üürida. Kujutate ette. Elu lossis? Ärkad hommikul üles ja lähed rõdu peale kohvi jooma. Vaatad paremale, vaatad vasakule..lossimüürid. Ehk järgmine suvi teeme ära? Ostan endale uhke lossipreili kleidi ja siis ja veedan kaks nädalat lossis. Oleks mälestus, mida elu lõpuni meenutada.

Isa teeb ees..
Isa teeb ees..
Ja poeg järgi..jei! :D
Ja poeg järgi..jei! 😀

img_6895

Kui me lossist lahkusime, siis oli meil veel kuumem. Mind oli juba viimased paar tundi vaevanud kõva peavalu ning kosutav jahe järvevesi oli just see, mida mul vaja oli. GPS aga ei näidanud ühtegi teed, mis järve äärde oleks viinud. Üksikud teed läksid üsna lähedale. Valisime ühe neist. Algus oli paljulubav. Sõitsime üle massiivse kivist silla ning seejärel taas metsa. Tee viis esialgu mäes alla, kuid seejärel keeras ära ning olime taas teel üles. Peatusime ühe viida juures, kus sai ronida kõrgele kõrgele vaatamistorni tippu. Seal selgus tõde. Me olime taga ajanud tehisjärve, kust saavad oma joogivee terve Campo Gibralatari külade elanikud. Sellepärast need aiad ja kaamerad!! Läbi metsa oleks ehk mõnda matkarada mööda saanud üsna lähedale, kuid kuna mu pea oli juba üsna hell, siis me otsustasime, et las ta olla. Ujuda nagunii ei saa.

Kui nüüd muidugi järele mõelda, siis oleks ju võinud minna. Aga midagi peab ju järgmiseks seikluseks ka jätma.

img_2917
Teel tagasi nägime helikopterit. Oli vaja ju kohe aiast sisse sõita ja lähemale imetlema minna.

img_2875

Sellepärast mulle meeldivad meie nigelalt planeeritud plaanid. Me ei oleks iial sattunud sinna lossi, kui me oleks korralikult kontrollinud ja aru saanud, et see on tehisjärv. Seega võtke vabalt. Vahel ei tule midagi välja, aga vahel läheb väga hästi ja näed Euroopa kõige olulisemat korgisalu ning külastad lossi, mis on kultuuripärand.

Mis Teie oma vabadel päevadel teete?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga