hispaania

Paradiis vol. 2. Sierra Bermeja.

Ma mäletan, et juba lapsena oli mul mingi teema metsade ja orgudega. Vahepeal mängisin Bear Gryllsi. Üritasin metsas ellu jääda ja ehitasin endale läbivettinud palkidest onni, kus ma kükitasin nii kaua kuni ellu jäämiseks läks süüa ka vaja. Siis tegin orienteerumist ja üritasin koju pageda lootuses, et ehk vanaemal on söök valmis. Minu jaoks ei olnud midagi ägedamat metsade vallutamisest.

Eestis nautisin ma kõige rohkem seda aega, kui metsmaasikad või mustikad valmis said. Siis oli mul vabandus metsa pageda ja seal tundide viisi ringi jalutada.

Aga metsadest veel enam tahtsin ma mägedesse ronima minna.

Kui me oma seiklustega Austriasse jõudsime, siis ma mäletan, et esimene mägi, mida ma nägin oli õhtuhämaruses ja kusagil kaugustes. Ma tükk aega vaatasin enne, kui ma aru sain, et need ei olegi pilved. Korrutasin, siis Kentile nagu mingi papagoi…”Vaata..need on mäed. Need ei ole pilved. Kas sa näed. Vaata seal kaugel!!” Ja Kent siis noogutas ja noogutas, et “Jaaa, Liis. On küll mäed. Jaaa. Sa juba ütlesid….!”

Ma arvan, et öö Austrias ei lähe mul kunagi meelest. Me olime juba üsna pikalt sõitnud ja terve öö oli veel ees, aga ma lihtsalt ei raatsinud oma silmi kinni panna. Mis siis, et pime oli. Mis siis, et ma peaaegu mitte midagi ei näinud. Aga need kaljuseinad, mis ühelt poolt teed vaatevälja ära lõikasid olid nõnda hämmastavad, et ma lihtsalt ei raatsinud magada.

Alates Hispaaniasse jõudmisest olen ma Kentile kogu aeg rääkinud, et me peame võtma ühe vaba päeva ja mäkke ronima. Mingil põhjusel see plaan lükkus pidevalt edasi..

Kuni meie aastapäevani. Kent teatas, et tal on ülilahe idee ja käskis kõigil sokid ja kinnised jalanõud jalga panna ja kamandas meid siis auto peale. Ja siis pärast seda pani Instagrami pildi üles ja silus 10 minutit oma juukseid. Me istusime samal ajal autos ja suutsime sama ajaga ligi kilo kummikomme kolme peale ära hävitada…

Lõpuks ta ikkagi õnneks tuli ja päästis meid suhkru üledoosist. Asusime teele suunaga Marbella poole.

Ma küll kahtlustasin, et me läheme kusagile mäe otsa, aga kindel ei olnud. Kui Kent Esteponasse keeras, siis ma ühest küljest olin väga rõõmus, et ma üle saja aasta jälle oma lemmiklinna näen aga teisest külest natuke segaduses. Miks meile Esteponasse tulekuks tenniseid läks vaja?!

Õnneks ei olnud Kentil plaan meid aastapäevaks randa kõrbema viia. Üsna pea jõudsime teele, mis ei viinud ei kuhugi mujale, kui otse mäe tippu. Sierra Bermeja. Siit me tuleme!

Esimene osa teest oli üsna mõnus ja rahulik. Mõni üksik auto tuli vastu, kuid tee oli piisavalt lai, et mõlemad said muretult teineteisest mööda jõuda. Mida ülespoole me jõudsime, seda kitsamaks ja käänulisemaks tee läks.

Kui muidu oli natuke hirmus, sest ühel pool oli mägi ja teisel pool igavesti sügav kuristik ja osades kohtades ei olnud teepiirdeid, siis viimane ots oli ikka eriti ekstreemne. Ma kahjuks ei filminud ega pildistanud antud teelõiku, sest ma eeldan, et ma hoidsin igaks juhuks istmest küüntega kinni, aga tee oli veel kitsam, veel käänulisem ja nüüd ka natuke nigelamas korras. Üsna palju oli selliseid kohti, kus kaks autot mitte mingil juhul teineteisest mööda ei oleks pääsenud. Ma olen kuulnud, et osad on oma auto enne seda viimast lõiku ära parkinud ja jala läinud, sest närvid ei pea vastu. Õnneks mul oli Kent. Muidu oleks ma ka vist jala läinud..

Ainuüksi mäkke tõus oli elamus. Pool tundi imelisi vaateid. Mul oli Kentist vahepeal täitsa kahju, sest ta pidi oma silmi teel hoidma.

img_6608

img_6601 img_6607

See oli üks esimesi vaateid, kui me lõpus oma auto ära parkisime. See hetk, kui ma sain aru, et pilved on minust allpool. Ma ei ole kunagi lennukiga lennanud ja ma olen alati mõelnud, et mis tunne on vaadata pilvedele ülevalt alla. Imeline!

img_6618

Photoshoot. Ikkagi aastapäev.

img_6620 img_6626 img_2856

Meie fotograaf. Jei!
Meie fotograaf. Jei!

Edasi me autoga ei saanud. Seega hakkasime jala astuma sinna suunda, kuhu näitas 1km vaateplatvormini. Asfald lõppes ära ja ma hüppasin nagu väike laps üles ja alla. Lõpuks ometi korralik matkarada. Ma lihtsalt pean ära mainima, et need männid on erilised männid! Ma kusagilt lugesin.

img_6668 img_6672

See matkarada sai tegelikult üsna kiirelt otsa ja juba me olimegi vaateplatvormil. Selge ilmaga peaks sealt nii Gibraltarit kui ka Aafrikat näha olema…

Me nägime pilvi. . .

img_6692 img_6705 img_6718 img_6725

Kuna see rada sai tõesti väga kiirelt otsa, siis me läksime auto juurde tagasi, haarasime uue pudeli vett ning suundusime kõige kõrgema tipu poole. Sinna oleks vist ka autoga saanud, kuid see tee oli üsna kruusane ja nigelas seisukorras. Aga kes see siis autoga mäkke ronib? Hakkasime ülesmäge tatsama. Lugesime sildi pealt, et umbes kilomeetrine tee…pole probleemi! Ronisime ja ronisime. Ja ronisime!! Mingi hetk hakkasime me kahtlustama, et silt valetas. Aga alla ikka ei andnud! Mõtlesime, et kohe jõuame! Aga ei jõudnud kuidagi. Vahepeal lõikasime läbi metsa, et kiiremini jõuda. Ja astusime mägikaktuseid endale läbi tenniste. Aga ikka alla ei andnud! Pidi ju kilomeeter olema(nüüd ma siis lugesin, et hoopis 2.2km oli!!).

Lõpuks hakkas lõpp paistma. Hiigelsuured teletornid paistsid. Lõpp pidi lähedal olema. Kui me sinna aga kohale jõudsime siis ei osanud nagu kuhugi edasi minna. Tee sai otsa ja ümberringi oli ainult mets. Läbi metsa aga kahe väikese jõnglasega enam minne ei jõudnud, seega keerasime otsa ümber ja proovides vätida mägikaktuse okkaid kasutasime otseteid. Kenti telefoni aku oli juba otsad andnud ja mul olid veel viimased protsendid, seega pilte ka pole, mida näidata. Välja arvatud see… Ja üks video, kus Kent pesapalli harjutab ja metsast leitud toikaga kive pilvedesse loobib…

img_6731

Kuna meil tipp jäi vallutamata, siis me läheme KINDLASTI sinna tagasi! Nüüd on mul juba kaks kohta, kuhu oma sõpru vedada. Sierra Bermejo tippu pilvede kohale seisma ja Tarifa randa kõrbeilu nautima!

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga