hispaania

Hispaanias on ka jaanipäev?

Alates Hispaaniasse tulekust olen ma pidanud üsna mitmest asjast loobuma. Hapukoorest, kohukestest, leivast. Ja ma tean küll, et ma võiks neid kusagilt vene poest osta, aga siin Manilvas ei ole ma vene poodi kohanud ja ühe kohukese pärast ma küll end kusagile spetsiaalselt vedama ei hakka. No igatahes olin ma valmis ka jaanipäevast loobuma. Kellel siis ikka on neid pidusid vaja, kus iga kord keegi lällama hakkab ja kui üks pärast suurt lällamist ära väsib ja laua alla kustub, siis tuleb kohe järgmine, kes tema koha üle võtab. Vahepeal olin muidugi mina ise see, kes suurest masendusest vihma ja külma või kõrbenud liha pärast laua alla sattus. Või siis neid massiüritusi, kus liiga palju inimesi mahutatakse liiga väikesesse kohta ja siis kusagil kauguses on kosta ligi 40ndates eluaastates Koit Toomet, kes hullutab lava ees kriiskavaid 15 aastaseid teismelisi tütarlapsi. Üleüldse võiks selle Jaanipäeva ümber nimetada Koidupäevaks, sest ükski korralik Jaan ei saa ju Maarjamaal mööduda ilma, et Koit kusagil oma “selle suve hitti” ei esitaks…
Ka see aasta ei olnud erand…
Nüüd ca 4000 km eemal olin ma veendunud, et see aasta tuleb Jaan teistsugune. See aasta on aasta kõige pikem päev lihtsalt tavaline neljapäev. Ilma grillitud lihata. Ilma jaanilõkketa!! Ma eksisin!!
Kõik sai alguse sellest, kui meie eestlastest sõbrad meid Jaanipidustustele kutsusid. Ma ei uskunud enda kõrvu. Täpselt nagu ma ei uskunud enda kõrvu toona, kui keegi üritas mulle selgeks teha, et rosinad on tegelikult viinamarjad. Rosinad on ju…rosinad. Kuidas nad korraga nüüd viinamarjad saavad olla. Ja Jaanipäev on ju eestlaste püha. Kuidas ta nüüd korraga hoopis hispaanlaste püha on…No mitte ei mõista.
Asja tuli lähemalt uurima minna. Oli veel võimalus, et ehk see on midagi hoopis teistsugust. Äkki kummardatakse päikesejumala poole või mängitakse rannajalkat! 
Seega 23nda õhtul panime autole hääled sisse ja suundusime Fuengirola poole. Enne starti saadeti meile veel sõnum, et me poest grillsütt ostaks…Hmm..Grillsüsi tähendab grillimist…No igatahes suundusime nüüd poe poole. 
Kui Eestis läheb mul jaanipäeva paiku poes vähemalt tund aega, sest esimesed pool tundi seisan ma marineeritud liha leti ees ja üritan midagi selle 100 erineva poti vahelt välja valida ja teine pool tundi seisan ma järjekorras, siis siin õnnestus meil 5 minutiga poest jalga lasta. Esiteks sellepärast, et poes ei olnud peaaegu ühtegi hingelist ja teiseks sellepärast, et kogu poe peale oli vaid 3 erinevat marineeritud liha saada. Hiljem selgus, et üks on rõvedam, kui teine…seega selle raundi eestlased võidavad. Nii rõvedat liha ei ole ma veel Maarjamaal maitsenud. 
Igatahes oli aeg talda anda. Me olime juba niigi pool tundi lubatust hiljaks jäänud ja tund aega oli veel sõita.
Sõitsime läbi Fuengirola. Eelmine kord, kui ma sealt läbi sõitsin, siis ma keerasin Primarki otsides valest kohast sisse.  Seega jäi mulle sellest linnast meelde ainult see, et tänavad olid jube kitsad ja autosid oli nii palju, et ma otsisin tükk aega parkimiskohta, et ma saaksin GPS-i peale panna.  Seekord oli aga aega natuke rohkem ja selgus, et Fuengirola on väga ilus linn. Sinna peab kindlasti tagasi minema!
Seal taga paistab eestlaste telk.
Lõpuks jõudsime kohale. Pidu toimus rannas. Täpsemalt Banalmadena rannas. Jõudsime sinna kohale kell 9 ja selleks ajaks oli rannas juba üsna palju inimesi. Istuti suuremates ja väiksemates seltskondades. Ühed olid telgid kohale vedanud, teised jälle lauad toolid. Mõned istusid suurte rannalinade peal. Üksinda ei näinud ma kedagi. Välja arvatud seda paberist ja kaltsudest kokku pandud inimest, kes keset liiva vedeles ja laipa teeskles. See oli alles vaatepilt. 
Kaugemalt vaadates oleks nagu keegi sussid püsti visanud..
Otsisime üles oma eestlastest seltskonna ja istusime laua taha. Lapsed mängisid rannas tagaajamist ja ehitasid liivalosse. Vahepeal käisid söömas ja siis läksid jälle mängima tagasi. Tegevust leidus selles liivases rannas kuni südaööni. Mis mulle Hispaania juures väga meeldib on see, et lapsi ei ole vaja kogu aeg ära viia, kui tead, et mõni pidu kauem kestab. Siin on kõigil lapsed kaasas, ilm on soe ja kuiv, sääski ei ole ja enamus väiksemad lapsed magavad ka siesta ajal lõunaund. Seega pole neil mingit probleemi südaööni õues mängida. Eestis jäi nii mõnigi üritus vahele, sest lapsi polnud kusagile viia. Seega üks mure vähem. 
Eesti jaanipäevast oli erinev see, et ei olnud mingit etteplaneeritud tegevust. Ei olnud lava ja ei olnud bändi. Olid seltskonnad, kes tegid liiva sisse lõkkekohti, rääkisid juttu ja mängisid kitarri, grillisid liha, mängisid lastega ja lennutasid laternaid.  Seega enamus õhtust veetsime meie oma seltskonna keskel. Ajasime juttu, kuulasime põnevaid lugusid ja vaatasime oma lapsi mööda rannaliiva jooksmas. Mõnus oli. Mingi hetk tegime Kentiga jalutuskäigu mööda rannajoont, et vaadata, mis mujal toimub. Aga igal pool oli ikka samamoodi. Seltskonnad istusid ümber lõkkeplatside, grillised ja laulsid. Leidsime ühe ägeda kohviku ka, kus tundus olevat mingi kostüümipidu. Lisaks Batmanile ja Fredile oli seal ka Rambo ja Minni Hiir ja üsna mitu naise riietes ja meigiga meest.
Traditsioonidest. Kui Eestis grillitakse ja hüpatakse üle lõkete, siis siin Hispaanias…grillitakse ja hüpatakse üle lõkete. Kusjuures siin võetakse ikka asja tõsiselt. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma ei mäletagi kuna ma viimati Eestis kedagi üle lõkke nägin hüppamas. Eestis on jaanilõkked üsna suured ja isegi järgmise päeva hommikul ei julgeks ma sellest hõõguvast tuhahunnikust üle hüpata. Kuna siin on lõkked sellised pisikesed, siis sai isegi Kenneth ühest üle hüpata ja oma keha ja hinge ära puhastada. Chris ei keeldus. Ju siis tal pole vajadust. 
Kent hüppab üle.

Keskkööl hakkas terve rannaäär korraga elama ja inimesed hüppasid üle lõkete ja sealt otse edasi vette. Selgus, et keskkööl põlvini vette minemine pidi kurjad vaimud eemale peletama. Ja oma nägu ja jalgu kolm korda vees pesemine pidi kaasa tooma hea õnne kogu aastaks. Ma käisin ka vees ära. Laine lõi muidugi nii kõrgele, et ma sain ilusti oma põlved märjaks ja ka oma püksid. Nii et ilutulestikku sain ma imetleda märgade pükstega. Aga vähemalt on järgmised 12 kuud murevabad ja õnnelikud! Johhaidii!

Nüüd ma tahaks rääkida kõige geniaalsemast plaanist, kui keegi kogemata siin Hispaanias kellegi enne jaaniööd maha koksab. Kuidas laibast lahti saada. Ma enne natuke rääksin nendest nukkudest, kes keset rannaliiva lebavad. Selgus, et need nukud veetakse randa, et nad südaööl ära põletada. Traditsioon pärineb iidamast aadamast. Nagu ma aru saan, siis tänapäeval põletatakse neid lihtsalt lõbu pärast. Mis on muidugi fun. Naerunäoga nukk põlema pista..aga..ma jäin mõtlema selle üle, et ehk mõni mõrvar näeb seda hea viisina laibast lahti saamiseks. No ja pärast seda ma vaatasin neid nukkusid hoopis teise pilguga…
Lähemale zuumides on näha ühte rõõmsat naerunäoga nukku leekides..Burn baby burn!
Väga lahe San Juan oli! Kui Eestis tehakse lõket ja grillitakse, siis siin Hispaanias…tehakse lõket ja grillitakse. Traditsioone on pisut rohkem ja kogu üritus on vaiksem ja rahulikum. Ei ole sellist suurt tralli. Ollakse oma sõprade ja pere keskel ja nauditakse head seltskonda ja head sööki.
Mida Teie jaanipäeval tegite? Kas kellelegi tuli veel üllatusena, et Hispaanias jaanipäeva sarnaste traditsioonidega peetakse?


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga