Lapsed

Lapsed ujumistrenni

Viimased päevad siin Hispaania päikese all on olnud üsna kõrvetavad. Hommikutel on päike veel halastanud, kuid õhtuti tõuseb temperatuur üle 35 kraadi. Sellise temperatuuriga on ellu jäämiseks vaja kolme asja. Vett, jäätist ja kohta, kuhu kerra tõmmata ja elu üle järele mõelda, sest see on ainuke asi, mida sellise kuumusega võimalik teha on. Kuni lõpuks ka aju kärssama hakkab ja siis sa korraga avastad, et oled end mingil põhjusel välja päikese kätte vedanud ja aiatöid tegema hakanud. Kaks päeva järjest möllasin kahe peenra kallal. 

Siis, kui liiga kuum on
Aiatööd Hispaanias…
Kuna meil siin sprinklereid ei ole, siis on kogu see aias nokitsemine üsna keeruline. Muld on läbi kuivanud ja  seega on taimede ümberistutamine üsna ajakulukas tegevus. Ja need kaktused. Need üritavad igal sammul su käsi läbi torkida. Ja putukad. Siin on sada erinevat tüüpi sitikat, kellest osad üritavad elu eest sinu eest ära joosta ja teised üritavad jällegi elu eest sulle peale ronida. Seega ühe silmaga jälgisin ma, et ma kaktustest enda käsi kaugemale hoiaks ja teisega, et mõni putukas mulle peale ei roniks. Ja loomulikult käisin ma vahepeal googeldamas, et ega kaktused mürgised ei ole, sest kui ma järjekordse kaktuse okkaid enda käest välja tõmbasin, siis ma olin täiesti veendunud, et mu käsi hakkab tuimaks minema..
Kaktused
Kui ma aiatöödega ühele poole olin jõudnud, siis jõudis Kent trennist koju. Jäi auto kõrvale seisma, põrnitses mõnda aega mind ja siis aeda. Ja siis küsis, et kas minuga on kõik korras. Kui ma teda siis üsna küsiva pilguga vaatasin, siis ta teatas, et ta lihtsalt pole mind varem kunagi nii palju aiatöid tegemas näinud. 
Mõne aja pärast kutsuti meie poisse ujumistrenni. Kui me poiste käest küsisime, et kas nad tahaksid minna, siis ma arvan, et ma ei liialda, kui väidan, et nad elevusest peaaegu lakke hüppasid. Seega asi oli otsustatud. 
Eestis olles ei mõelnud me kordagi poisse ujumistrenni viia. Suved olid lühikesed ja mõni aasta jõudsime vaid paar korda ujuma. Ülejäänud aastaajad ei olnud kuidagi isu ujuma minna. Lasteaias käisid lapsed draamatundides ja võimlemas. Mõtlesime, et pärast lasteaeda paneks nad kas muusikakooli või judosse. Aga ujuma…seda mõtet ei olnud.
Siia jõudes selgus aga üsna kiirelt, et kui siin maal ellu tahad jääda, siis tuleb ujumine selgeks õppida. Seega võtsime oma südameasjaks lapsed ujuma õpetada. See meil ka õnnetsus ja nädalaga oli neil asi selge. Või noh. Kogemata vette kukkudes nad vähemalt kivi kombel põhja ei vaju. Ujuvad mõlemad ääreni ära. Üks lihtsalt vee all ja teine vee peal. 
Trenni koha pealt meil väga ootusi ega lootusi ei olnud. Ainult see, et lastel oleks lõbus ja tore. Ja seda neil ka oli. Kohe kui treener väravast sisse astus, siis oli selge, et tema meeldib lastele ja vastupidi. Kuidas sulle saakski keegi mitte meeldida, kui ta sulle maailma kõige suurema naeratusega otsa vaatab. Treener oskas muidugi ainult hispaania keelt. Ja kui Chris veel hommikul oli muretsenud, et kuidas ta saab kooli minna, kui ta hispaania keelt ei oska, siis kui ma pärast trenni oli ta maha rahunenud. Küll kuidagi saab aru!
Trenn ise kestis pisut üle poole tunni. Selle aja jooksul õppisid nad vettehüppeid läbi vahtkummist rõnga, ujusid krooli ja sukeldusid vee alla rõngaste järgi. Treener kiitis neid igal sammul ja näha oli, et nad on enda üle väga uhked. 
Ujumistrenn. Chris hüppamas.
Enne trenni ei osanud Kenneth enda pead veel peal hoida ja Chris ei tahtnud jällegi ujudes pead vee all hoida. Trenni lõppedes nägin ma esimest korda Kennethi pead vee peal ja Chris oskas pea vee all ujuda. Pärast trenni jooksid mõlemad minu juurde ja näitasid, mida nad õppinud olid ja kuidas tegelikult ujuma peab.
Täna on nad juba vähemalt 10 korda küsinud, et kuna me jälle läheme. 

Kuna Teie ujuma õppisite? 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga