hispaania

Eestist Hispaaniasse. Estepona lõbustuspark.

Ma mäletan, kui ma väike olin, siis käis iga suvi linnas tivolituur. Suured atraktsioonid veeti kohale ja iga õhtu oli laval mõni Eesti kuulsus. Seda mäetan ka, et odav see ei olnud. Sõidu jaoks pidi välja köhima midagi 30 ja 50 krooni vahepealset. 
Viimasest tivolituurist on nüüdseks möödas üsna mitu aastat. Seega loomulikult, kui me esimest korda Esteponasse sisse sõitsime ja suurt lõbustusparki märkasime, siis tuli soov seda lähemalt uurima minna. Too hetk oli meil aga kiire ja lõbustuspark jõudis asjatoimingute käigus meelest minna. Kui me aga Marbellas ekseldes pimeda peale jäime ja saatuse tahtel veel õigest teeotsast mööda sõitsime, siis tuletas lõbustuspark end tuledemere ja valju muusikaga ise meelde. Järgmine õhtu panime autole hääled sisse ja minek.
Ma parem ei hakka rohkem parkimisest rääkima, sest ma olen vist antud teema juba igas eelnevas postituses läbi leierdanud, seega lähme edasi selle hetkeni, kuni me autost välja tulime. 
Kui päeval peidavad inimesed end lumivalgete kivimajade seinte vahele ning seetõttu tundub vahel, et ma olen üksi selles suures linnas, siis päikese loojudes hakkab linn elama. Vampiirid? Igatahes voolasid lõbustuspargi poole suured rahvamassid. Sõprade kambad, perekonnad koos väikeste lastega, vanaemad-vanaisad. Viimased vast läksid osa võtma tivolituuril peetavast bingoõhtust(jah, bingo on püha). 
Esimese asjana jäid silma kiirtoiduputkad, mis enne väravaid näljaseid inimesi kinni proovisid püüda. Suundusime läbi sissekäigu ja seejärel oli tunne nagu oleksime sattunud Ameerika filmi. Ees oli pikk koridor, kus mõlemal pool olid erinevad mängud, kus sai võita suuremaid ja väiksemaid mänguasju. Kui me olime lähemalt vaadanud igat maiustust, mis lettidel pakkuda oli ning uurinud kõiki mänge ja nende võiduvõimalusi ning auhindu, siis jõudsime lõpuks läbi pika koridori suurte atraktsioonide juurde. Ma pole oma laste silmades mitte kunagi sellist elevust näinud. Nad tahtsid korraga minna kõikjale ja proovida kõike. 

  

Lähme sinna ka!!

Esimesena suundusime rongi peale, mis meenutas miniversiooni Ameerika Mägedest. Alt üles vaadates tundus see suhteliselt lastekas ja nähes, et päris mitu last on umbes samas vanuses meie omadega, siis ei osanud ma otseselt midagi karta. Ostsime piletid(4 piletit kokku maksis 16 eurot) ja istusime peale. Mis siis välja tuli? Sõit algas leebelt. Rahulikus tempos suundus rong aina kõrgemale ja kõrgemale. Lõpuks pidi ju see mäetipp tulema. Tuli. Tunne oli selline, et tee saab otsa ja me paneme selle rongiga üle ääre ja lendame paarkümmend meetrit allapoole. Kenneth kartis juba enne peale minekut seega tema haaras Kenti käest kinni ja üritas lihtsalt asja üle elada. Kent ja mina üritasime elukogenud täiskasvanuid mängida kuigi tegelikult oli hea,et suurest hirmust püksi ei lasknud. Chris oli ainuke, kes silmad enamuse ajast lahti hoidis ja vuhuuuu karjus. Kui me lõpuks alla jõudsime, siis teatas isegi Chris, et ega tema ka tegelikult kartis. Ja et see oleks viimane kord, kui me teda sellise surmasõidu peale veame! Hahaa. Kenneth ei öelnud midagi.
Enne sõidu algust.

Sõidu ajal. 
Natuke proovisime siis kõik toibuda. Chris sai suhteliselt kiirelt üle ja suundus juba autodroomi juurde. Autod lastele meeldivad, seega miks mitte. Ostsime 6 zetooni. Istusime autode peale ja sõit võis alata. Mina koos Chrisiga ja Kent koos Kennethiga. Ma olen nendega varem ka sõitnud aga mul polnud meeles, et kui keegi sulle pihta sõidab, siis tagasilöök on päris võimas. Chris ehmus ära ja hakkas kisama, et aeg on auto ära parkida ja maha tulla! Ma siis teatasin, et kuule Chris, siin Hispaanias on parkimisega halvad lood, et me peame pisut seda õiget kohta otsima. Haarasin Chrisilt ümbert kinni, et lööke pisut pehmendada ja teise käega üritasin teistest autost mööda manööverdada. Chris pani simad kinni ja tõenöoliselt mõtles, et kui me selle kuradi rongisõidu seal mägedes üle elasime, siis küll me selle autosõidu siin ka üle elame. Elasimegi. Kui autod lõpuks seisma jäid, siis pani Chris välgu kiirusel auto pealt maha. Parkima ei pidanudki. Halleluuja! Kenneth oli aga samal ajal üsna põnevil ja valmis uuele ringile minema. Meie Chrisiga olime seekord pealtvaataja rollis. Allesjäänud zetoonid jagasime lahkelt laiali ja seejärel lahkusime. 
Enne sõidu algust

Pealtvaatajad. Kent ja Kenneth sõidus

Kuigi Chris ja Kenneth olid just hetk tagasi kisanud, et see on viimane kord, kui nad lõbustusparki oma jalga tõstavad, tahtsid nad teel auto poole veel kõikide õudsate atraktsioonide peale ronida ja õhupalle katki tulistada ja suhkruvatti süüa….Eks aeg näitab..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga