hispaania

Hispaaniasse elama. Päev Marbellas ja halb kaardilugemine

Kuna eile nägime lähemalt Esteponat, siis tegi Kent ettepaneku täna Marbellat külastama minna. Ilm oli imeline, taevas sinine ja päike paistis. Seega miks mitte.
Marbella jääb Esteponast umbes 15km kaugusele, seega sõit läks kiirelt.
Parkimisega oli loomulikult ka seekord probleeme. Arvestades, et hetkel pole turistihooaeg alanud, siis ma ei kujuta ette, kuidas see parkimine suve poole välja hakkab nägema. Juba praegu pargivad osad näiteks keset ringi ja jätavad ohukad peale. Siin tundub see olevat suhteliselt tavaline. Samas hiilivad kõikjal politseinikud puksiirautodega, seega pisut tasuks ikka ettevaatlik olla. Igatahes on isegi suurte kaubanduskeskuste eest olevad parkimiskohad joonistatud meie autost lühemad. Mis on mõnes mõttes positiivne, sest kui sa juhtumisi ära unustad, kuhu sa oma auto parkisid, siis vaata lihtsalt parkimisplatsi külje pealt autosid ja otsi autot, mille tagumik välja paistab. Ja voilaa!
Parkimine keset ringteed

No ei mahu ära!
Mis mulle veel meeldib? Mõned postitused tagasi rääkisin ma itaallaste kannatlikkusest. Tundub, et see chill olek on ka hispaanlastel. Kui me seal Marbella kitsal tänaval parkida püüdsime, siis meie taga ootasid kõik sõbralike nägudega. Kui nad lõpuks mööda mahtusid, siis viipasid veel ja sõitsid rahulikult minema. 
Marbellas tegime sellise ilusa ringi. Jalutasime vanalinna, sealt edasi randa ja siis mööda randa tagasi auto juurde.
Ferrari

Parim jäätis!

Seejärel tekkis meil plaan toidupoodi minna. Kuna siiamaani olime külastanud selliseid Maxima ja Selveri suuruses poode, siis tekkis huvi näha ka mõnda suuremat kaubanduskeskust. Mõeldud-tehtud! Esimesena püüdsime kasutada oma laenuks saadud Tom Tom GPS-i. Panime mingi esimese suurema kaubanduskeskuse sisse ja hakkasime sõitma. Kuna me ei viitsinud seda jubinat paigaldada, mis GPS-i klaasi küljes hoiab, siis hakkasin mina kaardilugejaks. Kõige halvem mõte üldse! Ma väga targalt juhatasin ette, et kohe tuleb ring ja ringilt otse ja ise tegin samal ajal paremalt ja vasakult pilte. Siis selgus, et ringi ei olnudki ja Kent pani siis otse kuigi tegelikult oleks pidanud paremale hoidma ja seega me sattusime kusagile, kust tagasi keeramiseks pidi terve igaviku sõitma. Seejärel õnnestus meil kuidagi tagasi õigele teele saada kuid üsna pea käskisin ma Kentil vasakule keerata kuigi vasakpööret tegelikult ei olnud ja kuna äsja oli meil keeramisega mingi jama olnud, siis pani Kent paremale. Halvim mõte üldse, sest me sattusime kiirteele, kust ära pöörata ei saanud ja me pidime 40km ringi tegema ja siis veel maksma ka, et me sealt maha saaksime. See kuradi masin keeldus meie kaarti ka söömast..jumal tänatud, et meil sente autos vedeles, sest vastasel juhul me oleksimegi sinna lõksu jäänud.
See GPS oli meid võssa juhatanud juba alates Madridist, seega viskasime selle nurka ja vahetasime selle minu telefoni Maps’i vastu välja. See aga juhatas meid kusagile mäe otsa ja teatas, et “Te olete jõudnud kohale Marbella ühte kõige vingemasse kaubanduskeskusesse”. Tegelikkuses olime me lihtsalt ühe mäe otsas, kus vasakul olid apelsinipuud ja paremal oli mets. 
Te võite ette kujutada Kenti nägu, kui ta vihaselt oma telefoni haaras, roamingu sisse pani, Vodafone’i nigelat netti kirus ja google maps-i avas. See viimane juhatas meid lõpusk õigesse kohta ja nii me siis seisime kaks tundi planeeritust hiljem selle hiiglamasuure kaubanduskeskuse ees, mille kõrval Lõunakeskus häbist maa alla vajuks. See asi oli nii suur, et meil oli raskusi aru saada, kust see algab ja kust lõppeb. Vaatamata sellele ei olnud meil peaukse leidmisega raskusi. Kuidagi sujuvalt viis tee sinna.
Ka sisse astudes pettuma ei pidanud. Keskus oli rahvast paksult täis, mis meid ei üllatanud. Kell oli suhteliselt hiline ja hispaanlastel on kombeks üsna hilja oma toiminguid tegema hakata. Keskus ise oli avar ja ilus. Tegime väikese ringi ja suundusime seejärel toidupoodi. Toidupood oli vinge. Saadval oli absoluutselt kõike alates seinavärvist lõpetades autokaupadega, alates Säästumarketi hindadest lõpetades Selveri hindadega. Igale rahakotile, igale maitsele. Seega õnnestus meil 2 kilekotitäit soetada 24 euri eest. Success!

Suundusime siis tagasi kodu poole. Kuna usk GPS-idesse oli kadunud ja Kent oli veendunud, et meil neid vaja polegi, sest ega see Marbella ja Estepona on ju kõige väiksemad linnad üldse, siis veel enne Esteponat magasin ma õige teeotsa maha, kust ma oleks pidanud maha keerama. Chrisil oli vist suht kopp ees, sest ta väga häälekalt teatas, et tal on vaja juba koju saada ja kaua võib…Õnneks järgmisest teeotsast sai ka. Aga süüa me ei jõudnudki teha. Head und!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga