hispaania

Eestist Hispaaniasse. Estepona ja halb internet

Hommik algas imelises Torremolinoses. Veel viimane hommik sai roosade prillidega reisimeeleolus olla ja nautida õndsat teadmatust oma edasistest plaanidest. Kent läks lastega poodi, et ma saaks omaette olla ja kirjutada.
Tagasi tulles tõid nad värskeid maasikaid ja jogurtit. Imeline hommikusöök.
Seejärel oli aeg roosad prillid eest võtta ja elamispinna pärast muretsema hakata. 
Eestis olles rääkisin ma ühe tuttavaga, kes elab Andaluusia priikonnas. Suviti on ta Hispaaniast eemal olnud, seega uurisin, kas ta ehk otsib suveks endale majahoidjat. Midagi täpsemalt me edasi ei rääkinud, otsustasime, et sellised teemad tuleb silmast-silma läbi rääkida.
Kuna meil aga kindlaid kokkuleppeid ei olnud, siis meil polnud ka mõtet endale ette üüripinda otsida. 
Võtsin ühendust oma tuttavaga ja selgus, et tal on õnneks vaba aega. Pakkisime oma viimased asjad Torremolinose korteris kokku ja sõit ratastel võis jätkuda. 
Tee viis läbi Marbella. Pildid ei pannudki palju mööda. Ühel pool on helesinine meri ja teisel poole kõrged mäed. Vaade oli imeline.
Kohale jõudes võeti meid ilusti vastu. Arutasime kohvilaua taga detailideni välja kõik võimalused, mis meil on. Kõik läks õnneks ning nüüd on meil kuni septembri keskpaigani olemas elamispind. Kivi langes südamelt. Ausalt!
Üürihinnad on praegusel hooajal meeletult kõrged ning üüripinna saamine pole kuulujuttude järgi just kõige kergem ülesanne. Alustuseks ei oska me hispaania keelt. Teiseks pole meil ka ühtegi dokumenti peale passi, mis hispaanastele natukenegi rahu annaks(NIE number, residentsus jms oleks kindlasti abiks). 
Seega nüüd meil on võimalik kulusid kokku hoida, paberimajandusega tegeleda ning ringi vaadata. Eelkõige selleks, et leida ideaalne koht, kuhu peatuda pikemaks ajaks ning kuhu lapsed kooli panna. Lisaks sellele on hea meel, et saame majas olla. Lastele ikka ei meeldi see korterielu.
Kõik läbi räägitud, asusime teele Estepona suunas, kus järgmiseks kaheks päevaks peavarju leidsime. 
Korjasime peale võtmed ja suundusime poodi, kust lisaks toidule ja veinile ka internetti ostsime. 1GB eest küsiti 15 eurot. Röövlid. Kui me siis õhtul internetti kasutades avastasime, et mõne tunniga on kogu üks GB kuhugi ära kadunud, siis pidime tõdema, et üks asi oli ikka Eestis parem. Internet ei maksnud kullahinda…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga