Elu

Lahinguväli

Kes täna vihma kätte jäi?

Täna õhtul sai taas üks jooksuring tehtud. Oma vahepeatuses imetlesin sünget taevast ja mõtlesin ilusaid mõtteid. Arutlesin endamisi, et kui ma poleks jooksma tulnud, siis oleks ma sellest vaatepildist ilma jäänud ja see tegi tuju veelgi rõõmsaks.

Rahulikult kodu poole joostes tulid mulle meelde riided, mis õues kuivasid. Koju jõudes seadsin oma sammud tagaaeda ja hakkasin riideid rahulikult nööri pealt korjama ja kokku voltima. Nagu aru saate, siis mul oli tunne, et aega on veel ilmatuma palju.

Korraga leidsin ma end lahinguväljalt. Vett sadas taevast ämbrite viisi, oa-suurused raheterad lendasid mulle vastu selga ja põrkasid maast mu jalgade pihta. Justkui oleks keegi mind hernepüssiga tulistanud. Ei, ausalt! Valus oli. Mingi hetk mõtlesin, et kas ma pean kaevikut otsima või kodu poole liduma. Riided tundusid ka tähtsad olevat. Haarasin riideid nii, et pesunöör läks katki ja osa pesu kukkus maha. Vaatasin neid hetkeks ja loobusin. Jooksin kodu ukse poole, tõmbasin ukse lahti ja hüppasin sisse. Sel hetkel lõi kogu taevas valgeks ja tundus nagu keegi oleks pommi meie õuele visanud! Pauk oli nii suur, et maja värises. Aga noh, pääsesin 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga