Elu

Suvine nädalavahetus.

Kirjutamine ei ole tegelikult nii lihtne, kui tundub. Ma olen proovinud nädalavahetuse mõtteid kirja panna juba kaks õhtut, kuid sõnad minu peas pole voolama hakanud. Ja kui nad voolama ei hakka, siis ma võin kasvõi pea peal seista ja muid trikke teha, aga sõnastus ei taha paika loksuda ja teksti mõte kaob ära. Minu puhul on keeruline veel see, et ma ei ole hommiku ega õhtu inimene. Ja nendel kahel ajal mul lapsed magavad. Praegu, proovides kirjutada, tulevad lapsed iga paari minuti tagant minu juurde, et ma aitaks neil lego juppe lahti teha või et ma tuleks rattaga sõitma või aitaks neil keerulistest maailma asjadest aru saada. Pika jutu lõpetuseks tuleb veel pikem jutt. Pool sellest on kirjutatud kahe eelneva õhtuga.

Lõppenud nädalavahetus andis palju mõtlemisainet.

Reedel toimus sünnipäev Baltimaade kõige kõrgema mäe otsa. Kui päike vajus silmapiiri taha ja pimedus kattis maad, ronisime Munamäe torni tippu tähti vaatama. Kui me üles jõudsime olime kõik mõnda aega sõnatud. Nii lähedal tähistaevale pole ma varem oma elus olnud. Viskasin kõvale kivipõrandale pikali ja vaatasin. Kõik tähtkujud paistsid nii suured ja selged. Kogu minuga kaasas oleva seltskonna sumin kadus kuhugi kaugustesse kui ma seal üksinda põrandal lebasin, mõeldes ja unistades. Ja nautides seda sumisevat vaikust. Ma avastasin uue unistuse. Tahan oma elus olla veelgi lähemal tähtedele. Kusagil kõrgel, kus isegi pilved minust madalamale jäävad. Ja siis lebada taas pikali maas, vaadates miljoneid tähti ja mõelda tagasi sellele päevale, kui ma Munamäe tornis oma väikese kodumaa taevast imetlesin.

Sünnipäevast veel nii palju, et olin taaskord kaine. Mitte sellepärast, et ma tahaks jubedalt erineda ülejäänud maailmast või lihtsalt äge olla. Ei! Ma olin kaine enda pärast (see,miks ma enam ei joo on taaskord juba pikem jutt, kunagi jagan teiega!). Aga sain taaskord kinnitust, et õiges seltskonnas ei ole halb olla kaine! Kui inimesed on vabad, enesekindlad ja eluga rahul, siis on nad seda ka purjus peaga! Ma pole väga pikka aega nii palju naernud, kui sellel õhtul. Ja mitte teiste üle vaid ikka teistega koos!

Laupäeval oli vaba päev. Ma üritan oma vabadel päevadel mitte mõelda tööst ja kohustustest. Enamus ajast ei tule see välja, sest ma ei saa eriti hästi hakkama tegevusetusega. Kui ma liiga kaua magan, laisklen, vaatan telekat või päevitan, siis ma tunnen, et ma raiskan väärtuslikku päeva. Meil kõigil on päevas 24 tundi ja ma olen endale pähe võtnud, et iga tund on väärt tegutsemist. Aga nii põlevad inimesed kiirelt läbi, seega ma proovin puhata. Laupäeval tuli see üle pika aja ka päris edukalt välja. Tegelesin päevitamise ja raamatu lugemisega. Ja kuna ajutreening on alati väärt ajaviide, siis ei tulnud seda paha tunnet aja raiskamise pärast. Õhtu poole veetsime kvaliteetaega peretuttavatega.

Pühapäev on tõeline ajutrenn! Veetsin terve päeva koolitusel, mis toimus ühes mõnusas maakodus. Rääkisime motiveerimisest, unistamisest, planeerimisest, teineteise mõistmise tähtsusest ja paljust muust.

Mul on vedanud, et olen leidnud enda lähedusse inimesed, kes on samade põhimõttetega, mis mina. Võtan lühidalt kokku mõned mõtted, mis pühapäevasest päevast meelde jäid.

  • Õige toitumine ja trenn on olulised, et tunda end hästi. Piisab vaid ühest hommikusöögist, et saada aru, kuidas õige toitumine annab energiat ja head enesetunnet tundideks.
  • Teineteise mõistmine perekonnas on oluline. Kuula oma partnerit, küsi, kuidas ta end tunneb, veeda temaga koos aega, arvesta temaga. Kui kodus on kõik korras, siis tunned end ka mujal hästi.
  • Act as if! Võtame kõige lihtsama näite. Kui sul on halb tuju ja sa tahaksid end paremini tunda. Kujuta ette, et sul on hea tuju. Proovi! See toimib.

Ma hetkel võtan oma postituse kokku! See on niigi liiga pikaks läinud. Proovin tihemini oma mõtteid kirja saada, et ei tekiks nii pikka vahet sisse.

Järgmine kord võtame toitumise ette!

Unistage suurelt!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga